Wednesday, May 9, 2012

Küling, 11.d

Külastasin Köler Prize 2012 nominentide näitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Köler Prize on kunstiauhind, millega üritab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum tunnustada eesti päritolu või Eestis resideeruvaid kunstnikke. Selle aasta nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monoko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm.

Suurt muljet avaldas Marko Mäetamme teos „Blue stories", mis asus väikeses nurgataguses ruumis, mille olemasolu oli raske märgata. Teos ise kujutab pildiseeriat, kus iga pildikese juurede oli kirjutatud jutuke ning taustaks mängib klaverimuusika. „Blue Stories“ köidab kindlasti tähelepanu, sest on äärmiselt šokeeriv ja ropp.  Kindlasti on tegu väga hästi läbi mõeldud tööga, kuna sinised ja karikatuuri taolised pildid olid lihtsad, suutis teos siiski torgata silma ja tõusta teiste seast esile. Ainult sinise värvi kasutamine ja aeglane klaverimuuskia andsid teosele süunge maigu. Teemaks võib pidada perekonda ja paaride vahelisi suhteid. Kujutatud oli tavalisi inimesi ja nende igapäeva probleeme ning muresid, kuid kõik ideed olid lihtsalt üle võlli aetud kuniks tundusid absurdsed ja robustsed, seda ilmselt just tähelepanu köitmiseks. Tegu oli siiski olukordadega, mida enamus inimestel on ette tulnud. Arvatavasti püüdis kunstnik teosega öelda, et meil kõigil on erinevad probleemid ja tihti teeme tühistest asjadest palju draamat.

Erinevaid mõtteid ja huvitavat kogemust pakkus ka Marge Monoko lühifilm „Shaken not stirred“. Seda juba filmi näitamise asukoha pärast, milleks oli pime ja kaldus ruum. Film oli ülesehituselt nagu tavaline Eesti film ja näitlejad olid professionaalseid Eesti näitlejad: Svetlana Dorošenko, Carmen Mikiver ja Anti Kobin. Filmi kekmes olid kolm tegelast, koristaja, baarimees ja ärinaine, kõik erineva tausta ja majandusliku olukorraga. Räägiti väga erinevatel teemadel, nii majanduslikust ebavõrdusest kui ka inimeste suhetest tänapäeval. Lõpuks tundus teemaks siiski jäävat majanduslik ebavõrdsus ja miks selle tõttu on erinevate klasside vahel kerge vaen. Kunstnik ilmselt üritas teosega näidata, et meil kõigil on omad probleemid, hooilmata majanduslikust olukorrast. Kuid kõige tähtsam asi mida teos sai üldse õpetada oli, et inimene saab rikkaks ainult siis, kui ta ise piisavalt selle jaoks vaeva näeb.

Näitus pakkus kindlasti palju elamusi ja andis uut mõtlemisainet. Kuigi leidus mitmeid säravaid teoseid, olid ootused suuremad. Kuna väidetavalt oli välja pandud näitus olulistemalt kohalikelt kunstivälja kunstnikelt, siis oleks tahtnud midagi erilisemat. Sellegi poolest oli selle külastamine väärt kogemus.

 

No comments:

Post a Comment