Tuesday, May 15, 2012

Kuus, 11. B

Mina külastasin Kunstihoones välja pandud näitust "Eksootika". Näituse kuraator oli Kirke Kangro ning tema nimetab eksootikat millekski , mis tuleb kusagilt "väljaspoolt". Tema jaoks on see midagi sellist mida me nii väga ihkame, mis on midagi teistsugust, ning see lummab meid. See miski võõras on nii meeli ülendav ja me soovime, et see jääkski kestma. Ka mina arvan midagi sellist, et kesootika on midagi võõrastja kättesaamatut, miski mis on nii ebamanie, ning selle olmeasolul ei taha me seda kaotada.

Minule jäi näituselt kõige nema meelde Tone Kristin Bjordami "Korall" ja Kiwa "Tõlke eksootika".

Mulle läks väga hinge Tone Kristin Bjordami "Korall", kuna see oli jus see eksootika mida mina oma vaimusilmas nägin. Alatasa midagi uut sündimas, samas kui eelmine meeli erutav elamus oli alles nähtaval. Uued toonid, uued kujundid – kõik oli ja on selle ekspositsiooni puhul kordumatu ja innovaatiline. Need erinevad värvid ja erinevad kujundid, mis seal tekkisisd, ongi see eskootika, mis selle näituse nimeks on. Ka igapäevaelus on midagi eksootilist. Aga see eksootilisus võib olla selline rahulik ja vaikne, kuid siiski, midagi mis on hoopis erinev tavalisest.

Teine töö, mis mulle väga silma jäi oli Kiwa installatsioon "Tõlke eksootika". Selles töös ei tundunud mulle alguses mitte midagi eksootilist. Eemalt oli kosta ainult suurt müra. Nagu Tone Kristin Bjordami "Korall" oli minu jaoks tuttav eksootika, siis Kiwa installatsiooni "Tõlke eksootika" kallal pidin ma veidi pead murda, mida on tahetud öelda selle teosega, kus on selle eskootika? Tööga lähemalt tutvudes sain aru, et selle töö eksootika petub selles, et maailma erinevate paikade helid olid pandud ühte ruumi. Neid helisid oli igast maailma otsast nii kaevandusetst kui ka vihmametsadest. See eksootika on midagi sellist millele ma varem ei ole mõelnudki, et see võib sama moodi olla eskootika. Kõik need helid, mis meid ümbritsevad, ei ole lihtsalt suur müra, vaid iga heli tekitaja on oma moodi eksootiline.

Oma kõige lemmikumat heli ma sealt küll ei leidnud, aga kõige rohkem mis mulle selle töö juures meelidis oli see idee, näidata millist häält keegi teeb või millised helid meid täpsemalt ümbeitsevad.

See näitus avas minu jaoks silmad, et kõik mis meid ümbritseb, on oma moodi eksootika. Kui see esmapilgul nii ei tunud, siis lähema vaatluse juures võime avastada midagi, mis on meile võõras. 

No comments:

Post a Comment