Thursday, May 3, 2012

Liis Kibuspuu, 11.d

Käisin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis vaatamas Köler Prize 2012 nominentide näitust. Köler Prize konkurss algatati Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt aastal 2011. Selle eesmärgiks on esile tuua kodumaist nüüdiskunsti. Selleaastased nominendid on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm.

Esimene töö, mida nägin oli ka see, mis kõige paremini meelde jäi ning suurima mulje jättis. See oli Marko Mäetamme „Little Dramas", töö koduvägivalla teemal, mis on tänapäeval väga aktuaalne probleem. Installatsioonteos asus pimedas toas, kus näha olid vaid laest rippuvad valgustatud loomapuurid.  Töö koosnes umbes viieteistkümnest nukumööbliga täidetud puurist, kus igaühes oli kujutatud kodune vägivaldne stseen - ema oli köögis panniga vastu pead saanud, vanaema elutoas ahjuroobiga oimetuks löödud, naine dušširuumis üles poodud, isa gaasipliidi abil enesetapu sooritanud ja nii edasi. Osad hetketabamused olid küllaltki õõvastavad, mis tekitas minus tugeva emotsiooni: see on ju tegelikkusest võetud. Kõik nukud, kes on oma valu ja meeleheiteemotsiooni edasi kandvatesse poosidesse asetatud on ju kunstiline ülekanne päriselust. Sadades kodudes võivad seesugused võikad asjad toimuda samal hetkel, kui kunstihuvilised seda installatsiooni uurivad. Nagu töö pealkiri tõlke ütleb, on need stseenid "väiksed draamad" - asjad, mis võivad juhtuda iga päev, tasa ja salaja, suletud uste taga. See teos avaldab installatsioonina palju ehedamat muljet, kui see annaks pildi või maalina. Näha ruumilisena väikeseid inimkujutisi piinlevates poosides kannab teose mõtet kõige paremini edasi. Installatsiooni paigutamine säärasesse pimedasse ruumi loomapuuridega rippuma mõjub väga õigesti – hämarus, ruumi külm õhk, lihtsad lambipirnid töid valgustamas, loomapuuride sümbolistlik kinnine ja hirmu tekitav motiiv loovad töö vaatlemiseks hea õhkkonna.

Teine töö või õigemini kaks taiest, mis kirkamalt meelde jäid, olid kujud "Vabastaja" ja "Päästja" Margus Tamme pseudomuuseumis Blood and Honour (The Haunted History Museum). Installatsioonid olid valmistatud Margus Tamme ja Argo Peeveri poolt. Näitusel olnud skulptuurteostest avaldasid kõige rohkem muljet kaks kõrvutiseisvat tööd, üks neist oli puunotist sõdur, roostetanud vanaaegne sõjaväekiiver peas ning püss õlal, teine sõjaväekiivriga puidust rist. Esimene oli „Vabastaja", teine „Päästja". Need on sõjalised monumendid metsavendadele ja Natsi-Saksamaa armees võidelnud eesti meestele. Arvan, et tööde all on mõeldud, et  sõdur on riigi kaitsja, ta astub lahingusse oma rahvuskaaslaste ja riigi püsima jäämiseks – ta on vabastaja. Ta teeb, mis suudab, et ajada minema võõrvallutaja, tagada oma kodumaal turvaline elu ja vabadus. Tema kõrval seisab aga rist – päästja. Ükskõik kui palju see sõdur ka ei pingutaks, tapaks ja võitleks, on ainus tõeline pääsetee raksest elust surm. Tõeliselt saab inimene vabaks elu koormast surnuaial oma risti all. Terve taieste kogu on tehtud enamuses puidust, kändudest – Eesti põlisest ja peamisest varast. See sümboliseerib seda, et mets on meie rahvast toitnud ja kaitsnud minevikus ja teeb seda ka tänapäeval ning tulevikus. Maalähedased toonid, puit ja ehedad roostega kaetud kiivrid sobivad teemaga väga hästi kokku. Neid kujusid võiks mälestusmonumentidena esitleda ka laiema avalikkuse ees avatud kohal.

Näitus oli väga omapärane ja mitmekülgne. Oli fotosid, videoid, installatsioone. Mitmekülgsus tulenes ka kunstnike eripärade tõttu. Selle näituse külastus oli väga huvitav kogemus. Kuigi osad tööd jäid arusaamatuks või isegi mitte arusaamatuks, vaid nende mõte ei tulnud seesuguse teostuse puhul niimoodi esile, nagu seda oli mõeldud, siis oli seal palju töid, mis panid mõtlema ja vaatama. See on näitus, mida kaasaegse kunsti huvilised ja ka niisama kunstiuudistajad peaksid kindlasti külastama. 

1 comment:

  1. Minule jäi samuti sellelt näituselt kõige paremini meelde installatsioon "Little dramas". Mulle meeldib Liisi tõlgendus teose pealkirjast, et väikesed draamad on just seetõttu väikesed, et need toimuvad suletud uste taga vaikuses. Mina arvan, et kui draamad oleksid suuremad, oleks ka rohkem inimesi, kes julgeksid vägivalla vastu häält tõsta ja selle vastu võidelda. Nõustun ka sellega, et töö oli paigutatud just õigesse õhkkonda selle vaatlemiseks.

    Claudia Ly 11.C

    ReplyDelete