Wednesday, May 9, 2012

Liisa 11.c

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Köler Prize 2012 nominentide näitust. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis Eesti päritolu või Eestis alaliselt resideeruvat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. Sel aastal on nominentideks Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm.

Pean ausalt tunnistama, et mul olid teatud eelarvamused enne näituse külastamist. Ma olin kuulnud, et kaasaegset kunsti on raske mõista ja teosed on tihti arusaamatud. Näitusele minnes olin meelestatud üsnagi skeptiliselt ja tahtsin sellega lihtsalt ühele poole saada, kuid lõpuks oli tulemus oodatavale vastupidine. Näitus jättis mulle sügava mulje ning külastasin seda ka teist korda. Kõik väljapanekud olid väga huvitavad ja mõtlemapanevad, kuid kõige rohkem jäid mulle silma Marko Mäetamme installatsioon „Little Dramas“ ja animatsioon „Blue stories“.


Esmamulje installatsioonist „Little Dramas“ oli hirmutav. Pimedas ruumis rippusid väiksed lemmikloomapuurid ja ainsateks valgusallikateks olid väiksed lambid, mis rippusid puuride kohal. Kõrvalruumist kostuv klaverimuusika tegi olemise veelgi kõhedamaks. Puurides olid nukkude ja nukumööbliga kujutatud erinevaid stseene, kui kodus oli midagi halba juhtunud. Neid vaadates oli mu esimene mõte, et kunstnikul on väga veider fantaasia, kuid kui ma jäin pikemalt mõtlema, sain aru, et tegelikult on väljapanekul palju sügavam mõte. Kunstniku jaoks sümboliseerivad koduloomapuurid ja nukumööbel ühelt poolt kodu ja turvatunnet, aga teisest küljest klaustrofoobiat, hirmu ja võimu. Mina hakkasin kohe mõtlema selle peale, et kodu peaks olema iga inimese jaoks kõige kindlam ja turvalisem paik, kuid samas saab kodus nii palju asju valesti minna. Väljast igati perfektsena näiv perekond võib koduseinte vahel olla hoopis midagi muud. Mõnes puuris oli kujutatud õnnetusjuhtumit, kuid enamuses oli kujutatud vägivalda. Sellega seostasin ma kohe koduvägivalda. Koduvägivallast ei räägita palju, sest tihti on selle all kannatajatel hirm ja juhtunu jääb koduseinte vahele. Minu jaoks sümboliseerisid puurid seda, kuidas perekond hoiab inimesi tagasi. Kõigil on oma isiksus, omad huvid, soovid ja unistused. Oma unistuste poole püüdlemisel on väga oluline perekonna toetus, kuid kui see puudub, ei leiavad väga vähesed endas jõudu, et edasi minna. Kodul ja perekonnal on väga suur mõju isiksuse kujunemisel ning kui last pidevalt piiratakse ja keelatakse, ei saa ta korralikult areneda. Puurid sümboliseerivad ka vabaduse puudumist. Kohustustega, mis on inimesel kodu ja perekonna ees, ei ole mitte keegi vaba.


Teine teos, mis mulle väga tugevalt korda läks, oli „Blue stories“, mida sain lähedalt seostada eelnevalt mainitud väljapanekuga. Animatsioon koosnes erinevatest lühilugudest, mis olid kohati humoorikad, kuid samas šokeerivad ja hirmutavad. Animatsioonis segunevad fiktsioon, fantaasia ja autobiograafilised allhoovused. Lood räägivad armastusest, vihkamisest, vägivallast, kurbusest ja paljust muust. Kõik lood olid väga kujundlikud ja ülepaisutatud, kuid kajastasid tänapäevases ühiskonnas leiduvaid probleeme. Mäetamme sõnul oli ta suurimaks inspiratsiooniallikaks nende lugude loomisel David Lynchi öeldud lause, et kodu on koht, kus enamjaolt lähevad kõik asjad valesti. Animatsioonis olevad inimesed on tänapäevase ühiskonna probleemide portreed. Minu jaoks oli teoses kõige suurema probleemina välja toodud inimeste õelus, kibestumus ja omakasupüüdlikkus. Videos oli väga palju füüsilist vägivalda, kuid tänapäevases ühiskonnas on väga suureks probleemiks hoopis vaimne vägivald ja surve. Inimesed on viidud vaimselt sellise piirini, kus nad on võimelised oma mõtetes kasvõi oma perekonna tapma. Kuigi probleemid, mida kunstnik teoses oli käsitlenud, olid tõsised, kumas lugudest läbi iroonia.

Väga suurt rolli mängisid sinine värv ning taustamuusika, mis lõi õige meeleolu. Teos haaras mind täielikult endasse ja ka mitu tundi pärast näituselt lahkumist liikusid mu mõtted iga natukese aja tagant sellele videole. See pani mind mõtlema, et ühiskonnas on väga palju probleeme, millele ei pöörata tähelepanu ja millest vaadatakse lihtsalt mööda.


Köler Prize nominentide näitus oli mu esimene kokkupuude kaasaegse kunstiga ning ma sain sealt tõelise elamuse. Hoolimata algsest skeptilisusest, oli näitus paeluv ja pani mind mõtlema. Kaasaegse kunsti eesmärk ongi juhtuda inimeste tähelepanu ühiskonna aktuaalsetele probleemidele ja panna neid mõtlema ning minu puhul täitis näitus täielikult oma eesmärki.  

1 comment:

  1. Teosed on väga hästi lahti seletatud, nõustun kõige öelduga. On tunda, et teostesse on süvenetud. Ülimalt positiivne on see, et näituse külastamine tekitas vaatajas emotsiooni ja murdis ta skepsise.

    ReplyDelete