Wednesday, May 9, 2012

Mailis, 11.c

 Külastasin Köler prize nominentide näitust Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumis. Nominentideks olid Johnson ja Johnson, Marko Mäetamm, Margus Tamm, Marge Monko ja Flo Kasearu. Olles ka ise kunstihingega inimene, seadsin sammud näituse poole suure huviga. Oli töid, mis tekitasid tugevaid emotsioone, aga leidus ka mõni, mis jättis kahtlevaks või ükskõikseks. Üldjuhul pettuma ei pidanud.

Kõige enam mõtteid ja emotsioone tekitas Marko Mäetamme installatsioon „Little Dramas". Hämarasse ruumi sisendes, valdas mind esmalt kõhedus, kuid seejärel huvi ja soov lähemalt uurida ning süveneda, sest laest alla rippuvad loomapuurid olid nii elevust kui ka õudust tekitavad. Puurides oli kujutatud võikaid stseene, miniatuursete nukkude ja mööbliga, otse koduseinte vahelt. Näiteks oldi ühes puuris vanni ära uputud, teises käed ja jalad kinniseotuna maas lamamas või järgmises peadpidi ahjus. Kõik see kajastas osavalt tänapäeva karmi reaalsust ja koduvägivalda. Kunstnik oli soovinud tekitada vastakaid tundeid. Ühest küljest pidid loomapuurid edasi andma kodust turvatunnet ja kindlust, teisalt näitasid õõvastavad stseenid koduseinte vahel toimuvat traagikat. Teema on tänapäeval vägagi aktuaalne, sest olgugi, et enamus inimestele assotsieerub koduga rahu ja kindlus, soovis kunstnik meid mõtlema panna, et mitte igas kodus ei leidu soojust ja turvatunnet. Installatsioon ei kujutanud täpseid seiku probleemsetest olukordadest, puuride sisu näis ehk liigagi dramaatiline ja ulmeline, kuid veidikese ülepaisutusega oli kunstnik väga hästi suutnud edasi anda seda ängistust, jõhkrust ja hoolimatust. Teose pealkiri, „Little Dramas", suunab mind mõtlema, et tihtilugu pöörame probleemidele vähem tähelepanu, kui tegelikult peaksime. Arvame, et probleemid on väikesed ja tühised ning jätame need lahendamata, kuid aja möödudes, need aina kasvavad, kuni elu ongi täis vaid draamat, viha ja ängi. Tunneme end kui puuris, väikeste ja abitute inimestena ja pääsemisteed enam ei paista olevat. Installatsioon on kujutatud väga sobivas keskonnas: tumedad seina, hämar ja kõhe valgus, üksikud valgustid. Neutraalset värvi loomapuurid seostuvad koduse tasakaalu ja kindlusega ning värvilistes riietes nukud ja erk mööbel loob õnneliku ja turvalise kodu mulje, kuid koledad stseenid annavad pildi, mis toimub pealispinna all, kuhu maailm vaatama ei vaevu.

Teisena köitis mu meeli Flo Kasearu installatsioon „Me oleme teel". Töö asus väikeses pisut hirmu tekitavas ruumis, mille ukseava kattis riie. Ruumis mängis ekraanil 20-minutiline video tuletõrjujate tööst. Näidati põlevat maja ning kui videos hakkas maja aknast suitsu tulema, ilmus ka ekraani alt tehissuitsu. Lisaks kostus ekraani tagant müra. Esmalt ehmatasin väga ära ja tundsin ennast ohustatuna ning aheldatuna sinna ruumi. Tundsin ka ise end juskui põlevas majas lõksus, nagu väljapääsu ei olekski. Tasub ka ära mainida, et tuletõrjujate tegevus toimus videos aegluubis, mis tegi minu kui vaataja väga ärevaks. See tekitas pinget ja mõtteid, et kui kiiresti peab tegelikult pääsetöö toimuma. Lõpuks mattus terve ruum tossu sisse ning seal olemine muutus lausa võimatuks. Autor oli oma ideed väga hästi suutnud edasi anda väikese ruumi ja suitsuga, mis tekitas paanikat ning pani vaataja väga reaalsesse olukorda. Minul oli võimalus sealt iga hetk välja astuda, aga see pani mõtlema, et päriselt põlevas majas olles, seda võimalust olla ei pruugi. Kunstniku eesmärk oligi inimest panna tundma nii, nagu ta oleks lõksus: pisike hämar ruum, suits, ekraanil aegluubis töötavad tuletõrjujad, ükskõikselt mööduvad jalakäijad. Inimesele, kes ise hädas on, tundub see aeg, kuni päästetöötajad kohale jõuavad, ääretult pikk ning tihtilugu pääsemine ei õnnestugi. Tuletõrjujad on teel ja annavad endast parima, kuid inimene on lõksus ja hirmul.

Näituse külastamine oli tõepoolest väga huvitav, mõtlemapanev ja emotsioone tekitav. Kaasegne kunst haakub palju meie igapäevaelu ja tänase ühiskonnaga ning paneb probleemidele rohkem tähelepanu pöörama. Kunstnike tööd olid omanäolised ja tekitasid minus huvi teinekordki näitusi külastada.

2 comments:

  1. Külastasin sama näitust ning ka minule mõjus "Little Dramas" enim. Mailis oli teose väga hästi lahti mõtestanud. Teine mainutud, Flo Kasearu "Me oleme teel", jäi samuti mulle silma ning Mailise mõtted sarnanevad minu omadega. Väga hästi oli kirjeldatud ka näituseruume.

    ReplyDelete
  2. Ka mulle jäi näituselt enim silma teos "Little Dramas". Olen Mailise kirjutatuga täiesti nõus ning leian, et ta on teose väga hästi lahti seletanud. Teine teos, "Me oleme teel", köitis ka minu tähelepanu. Nõustun, et inimesele, kes abi ootab, tundub iga sekund ja minut palju pikemana kui teistele. Kunstnik suutis panna vaataja abiootajaga enam-vähem samasse olukorda, andes selgelt mõista, et näiteks valekõnede tegemine tuletõrjesse, võib maksta kellegi teise elu. Väga hästi koostatud retsensioon!

    ReplyDelete