Sunday, May 6, 2012

Maria T, 11 A



Käisin näitusel „Eksootika" Tallinna Kunstihoones. Tegemist oli moodsa kunsti näitusega, kus olid esindatud nii eesti kui ka välismaa kunstnikud. Näitusel võis näha skulpuure, videosid ja ka mõnda maali. See oli ka minu esimene otsene kokkupuude moodsa kunstiga.


Esimesena jäi mulle silma suur ekraan, kus mängis video värvide segunemisest vees. See lummas mind esimest hetkest peale ning iga kord kui sellest möödusin, pidin uuesti seisma jääma, et seda imetleda. Tegemist on norra kuntsniku Tone Kristin Bjordami tööga, mille nimeks on „Coral/Korall".  Nägin töö nime kohe ära,  seega alguses ei näinud ma selles värvide virrvarris peale korallide midagi. Siis aga tuli hoopis mõte, et see võib vabalt kujutada inimeses elu. Video algas ühe värvi vette segunemisel, aga mida aeg edasi, seda rohkem värve lisandus ja seda kirjumaks ja ilusamaks läks pilt. Sama hästi võib kirjeldada inimest -  alustame elu lastena, kõik on veel lihtne, mida rohkem aeg edasi, seda rohkem saame näeme maailma ja saame uusi kogemusi, ühesõnaga meie ellu  lisandub uusi värve. Värvide segunemist võib aga vaadata kui inimese arenemist ja kasvamist koos tõusude ja mõõnadega, nii heledates kui ka  tumedates värvides.


Teine teos, mis mulle silma jäi oli kunstnike Peter Kennardi ja Cat Picton Phillipsi töö „Photo Op". Töö kujutas endast pilti, kus oli peal endast pilti tegev naerusuine Tony Blair ning tagaplaanil näha suurt plahvatust. Foto tõmbas endale minu tähelepanu, sest see tuletas kohe meelde sõda, mis Lähis-Idas siiamaani kestab ja arvatavasti veel niipea ei lõppe. See ei pannud mõtlema niivõrd sõja poliitilisest poolest, vaid pigem sellest, kes selle käigus kannatada saavad: tsiviilelanikud, igast rahvusest sõjaväelased  ning  paljud teised. Tony Blair   seostus mulle pigem läänemaailma inimesega, kes küll teab, et sõda käib, kuid kelle jaoks on see üks teema õhtustes uudistes ning kes ei pea kunagi oma elus selliseid kannatusi läbi elama.


Kokkuvõttes meeldis mulle näitus. Oli töid, mille mõttest ma ei saanud aru ja samas oli töid, mis jätsid sügava mulje kui ka töid, mis panid  lihtsalt muigama.  Arvan, et nii mõni teine kordki võiks taas mõnda sellist näitust külastada. 

No comments:

Post a Comment