Tuesday, May 8, 2012

Mart Vaher 11.B

Käisin vaatamas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) Köler Prize 2012 nominentide näitust. Selle aasta Köler Prize nominentideks on järgnevad viis kunstnikku: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Nende viie kunstniku kümne töö hulgast valisin retsenseerimiseks Marko Mäetamme ,,Little Dramas,, ja Margus Tamme ,,House of the 27 rising suns,, ning mõlemad on installatsioonid.


Mainitud töödest esimesena jäi mulle silma Margus Tamme ,,House of the 27 rising suns,,. See oli maja kuhu sai sisse näha ning seal oli 27 erinevat tulekollet tehtud, mida sai kõrvalt puldist põlema panna ja ära kustutada. See tõmbas minu tähelepanu huvitava lahenduse ja eksponeerimisega, et seda sai ise ka muuta. Teos tekitas minus sügavaid mõtteid ohutuse kohta, alguses hakkasin mõtlema enda kodu üle ja siis ka oma enda elu üle, et tegelt võib juhtuda õnnetus nii väikestest asjadest ja me kunagi ei tea millal midagi meiega juhtub. Õnnetusteks ei saa valmistuda.
Margus Tamme tööd on inspireerinud endine tuletõrjuja Teedo Meltsi poolt ehitatud kodumaja manketist aastatel 1970, kus oli samuti 27 tulekollet ja sai ise sättida milline põlema läheb. Teedo Jõudis selliseid mankette ehitada ainult 2.
Arvan, et teos üritas pöörata vaatajate suuremat tähelepanu ohutusnõuete täitmisele ja ettevaatlikusele, sest Eestis on palju tulekahjusid ja liiklusõnnetusi, mida saaks ära hoida.


Teisena, mu lemmik, äratas minus väga suurt tähelepanu ja mõtlema panev installatsioon Marko Mäetamme poolt tehtud ,,Little Dramas,, . Ukse pealt vaadates jäi mulje, et on lihtsalt tavalised hamstri puurid kus sees on miniatuursed nukud ja mööbliesemed aga kui neid pikemalt vaatasin, siis sain aru, et seal oli väga sügav mõtte. Esimene asi mis töid vaadates tekkis oli see, et kas tõesti inimene on nii õrn? Kas tõesti saab nii kergesti oma elule lõpu leida enda armsas kodus igapäevaseid toimetusi tehes? Juba esimesena jäi silma puur kus oli kujutatud duššikabiini ja inimene oli kaela murdnud. Igapäevane tegevus, mida teed iga päev aga üks päev lihtsalt libastud nii õnnetult, et lihtsalt murrad kaela või selgroo ja elu ongi läbi! Kohati jooksid lausa külmajudinad mööda selgrooga, sest kõikides puurides toimunud  õnnetused tundusid nii reaalsed, et need võivadki juhtuda iga kord kui sellist tegevust teen.
See teos seostub natukene ka Margus Tamme väljapanekuga, et tuleb olla lihtsalt ettevaatlikum ja iial ei või teada mis juhtub järgmisena.


Kokkuvõtteks ütleks seda, et kaasaegne kunst ei ole väga minu ala. Mõistan harva kunstnikute mõtet, mida on üritatud edasi anda, aga sellel näitusel need kaks eksponaati panid mind mõtlema päris pikalt. Terve tee koju tulles bussis mõtlesin, et äkki buss teeb õnnetuse ja samuti lõppeb mu elu ootamatult tehes igapäevast tegevust. Soovitaksin seda näitust kõigile, ainuüksi juba ,,Little Dramas,, väljapaneku pärast, sest see pani mind tõesti mõtlema ja muutis mind palju ettevaatlikumaks.


No comments:

Post a Comment