Monday, May 7, 2012

Martin Aleks Remmelgas 11B

Mina käisin KUMU kaasaegse kunsti näitusel vaatamas. Näituse nimi oli Taani kaasaegne kunst. Sealt valisin kaks teost, mis sobiksid mulle kõige rohkem ja mille retsenseerimine mulle kõige sobivam tundus. Huvitavaid teoseid oli palju ja tahtsin teha niimoodi, et mu valitud teosed ei oleks tehtud sama kunstniku poolt.

Esimiseks teoseks valisin Jacob Kirkegaardi teose "Aion"

Kui ma seda teost esimest korda nägin tekitas see minus hirmu tunde. Seda võibolla ei tekitanud see liikuv pilt mis seal oli, vaid see heli, mis teose taustaks mängis. Kohe oli aru saada, et tegemist on traagilise kunstitükiga. Kunstiteos ise koosnes neljast pildist, mis liikusid aeglased ja kus muutusid ka värvid. See kunstitükk oli Tšernobõli kummituslinna kohta. Iga pilt kestis üle kümne minuti ja nende piltide juurde kuulus ka see judinaid tekitav heli. Teos tekitab mulle vaimusilmas pildi sellest, mis seal toimus vahetult enne tuumaõnnetust ja ka sellest, mis toimub paar kuud pärast seda õnnetust. Kunstiteos rääkis tšernobõli ajaloost ja rõõmsatest asjadest mõtlema ei pane. Pigem teeb see teos mind mõtlikuks ja kurvaks. Seos tänapäevage on hästi välja toodud, sest pildid on alles tehtud, aga tšernobõlis pole selle ajaga midagi muutunud ja kui on siis ainult tontlikumaks. Minu jaoks räägib see teos meie tahtmatusest tegeleda asjadega, mis meile ei meeldi ja selle asemel keskenduda muudele asjadele, jättes halvemad asjad nii, nagu nad on. See teos tekitas minus tahtmatult huvi selle traagilise sündmuse ajaloo kohta ja tahtsin teada saada, kas oleks võinud seda kuidagi vältida? Kunstnik on pildistanud sündmusi ja arvutigraafika abil pannud nad aeglaselt liikuma ja muutuma. Juurde on lisatud heliefektid teose paremaks edasi kandmiseks. Kui teost hakata otsast peale vaatama peale lühikest pausi jäävad õhku need samad küsimused. Tekitab tunde, et teema, mille kunstnik esile tõi, on praegu väga tähtis ja aktuaalne.

Teiseks tööks valisin Tamar  Guimarãesi teose "Troopiline suurendus"

Esmalt tekitas töö minus pelga uudishimu. See tundus palju rõõmsameelsem kui eelnevalt vaadatud teos Tšernobõli kohta alguses. Mind haaravad kujutised, mis tekivad neid looduse suurendusi vaadates. Mida kauem sa pilte vaatad, seda rohkem nad hakkavad sulle midagi meenutama. Näiteks rohulibled, mis pärast pikka vaatamist hakkavad meenutama linde lendamas või siis suured troopilised taimed, mis lõpuks võtavad inimese kuju. Neid pilte vaadates hakkasin mõtlema alguses vihmametsadest ja sellest kui ilusad nad on ja pärast seda hakkasin mõtlema, mida hetkel tehakse vihmametsadega. See teos tekitas minus tahte teha kõike selleks, et vihmametsi säilitada ja lõpetada nende hävitamist. Tänapäevaselt seoksingi seda teemat vihmametsade hävitamisega ja sellega, mis tehakse selleks, et vihmametsi päästa. Kas kõik, mis tehakse vihmametsade päästmiseks on piisav? Teose pealkiri ütleb ära, et tegemist on suurendatud piltidega troopika loodusest, aga jätab ütlemata selle, et sinna sisse oleks nagu "immutatud" ka teisi pilte. Esitusviis ja koht ei ole olulised, seda kunstitükki võib näidata ükskõik kus ja ikka jätaks see endast ühtmoodi olulise mulje. Kindlasti ei saa neid pilte vaadata lihtsalt pilku peale heites. Nendesse piltidesse tuleb pikalt süveneda, et saada aru, mis toimub või millest need pildid räägivad. Töö on viimse detailini täpne ja lohakust ei paista kusagilt välja, kõik on täpselt nii nagu olema peab. Ka selle teose puhul on tegemist fotograafiaga ja piltide üksteise sisse sulatamisega. Kõige huvitavam fakt minu jaoks selle töö juures on see, et tegemist on nii must-valge kui ka värvilise pildiga. Töö näitab, et kunstnik hoolib loodusest ja seda, et see on tema viis selle väljendamiseks.



No comments:

Post a Comment