Tuesday, May 8, 2012

Minna 11.B

Käisin vaatamas Kunstihoones näitust "Eksootika", mis oli kokku pandud Kirke Kangro poolt. Näitusel eksponeeriti mitmete autorite töid, kes kasutasid videot, pilti, heli. Sõna "eksootika" defineeriti kui midagi võõrast, väljaspoolt tulenevat, mis lummab meid oma võõrapärasusega. Seda oli ka näitusel näha: tööd olid nii meie kultuuris täiesti võõrad või oli näidatud meile tavalist asja uue ja huvitava nurga alt.
Pidin valima kaks kunstiteost, mida analüüsida. Üheks valisin ma Marko Mäetamme installatsiooni "Walking in My Hunting Ground". See oli keset saali üles pandud installatsioon, mis koosnes kahest osast: ühes osas oli kamin tuhaga, mis oli põrandale puistunud ja seina peal oli inimese ülakeha, kus oli kõhu peal sarved. Kamin, mis oli seina peale maalitud, kuid kust oli välja siiski tulnud tuhk, võib sümboliseerida seda, et asjade näilikkus jätab siiski omad jäljed, siin näiteks oli põrandal reaalne tuhk. Seina peal olev nukk püüdis kohe silma, sest tal olid kõhu peal sarved. Sarved sümboliseerivad tavaliselt agressiivsust, näiteks loomadel on komme sarvedega rünnata ohu korral. Seekord olid sarved paigutatud kõhu peale, mis on tavaliselt turvaline koht, mis ei saa kedagi haavata, kuid mis on ise väga haavatav. Mida võiks see näidata? Võib-olla seda, et tänapäeva vaenulikus maailmas ei jätku meie relvadest - meil on vaja rohkem ja rohkem, kõikvõimalikesse kohtadesse.
Installatsiooni teises pooles olid suhteliselt lapselikud maalid ning meetrikõrgusele oli kirjutatud ingliskeelne luuletus, mis tundus olevat lapse kirjutatud. Luuletus rääkis isast, kes oli jahimees. Terves luuletuses paistis läbi pime austus isa vastu, laps rääkis, kuidas tema isa on kõige parem ning ta rääkis, kuidas ta ise tahab hakata suureks kasvades jahimeheks. Samas piltidel, mis olid seinal, oli kujutatud stseene selle perekonna elust, kuid iga pildi peal oli oluliseks osaks relv. Seal oli näiteks pilte, kus relv oli suunatud laste poole, kuidas isa relvaga hiilis, samas kui ema end ukse taga peitis jne. Tervest installatsioonist loeb välja isa türanlikust, kuidas ta domineerib perekonna üle, andmata armu kellelegi, samas kui lapsed leiavad, et see ongi normaalne ja tahavad ise suureks kasvades ise samasugused olla. Sellistest perekondadest, kus ei ole ees positiivset eeskuju, kasvavadki välja uued türannid, kes võivad oma kodus vägivalda kasutada ja kõiki oma hirmu all hoida.
Teiseks kunstiteoseks valisin Kai Kaljo video "Me and Fatou". Kai Kaljo on alahinnatud eesti kunstnik, kes saavutas edu kümmekond aastat tagasi videoga "Loser". Videos on näha vaheldumisi klippe sellest, kuidas kunstnik istub keset Vabaduse platsi klaaskeras (hiljuti oli projekt, kus erinevad loomeinimesed olid seal tund aega ning kus inimesed said neid vabalt vaadata, usun, et see video on seal filmitud) ning ahvist, kes on loomaaias. Videost oli näha, et neil suurt erinevust polnudki, mõlemaid vaadati ning jõllitati. Inimestele meeldib vaadata asju, mis on neile võõras, mis on neile eksootiline, nagu näiteks ahvi, kes on meie kliimas võõras loom, või kunstnikku, kes istub keset Vabaduse platsi klaasist majakeses. Video lõpus olid mõlemate, nii kunstniku kui ka ahvi pildid, mille all oli nende nimed ja sünniaastad. Videost nägin, et inimene ja ahv polegi nii erinevad, eriti siis, kui neid hoida sellises olukorras - kõigile meeldib neid vaadata ning kommenteerida.
Üldiselt mulle näitus meeldis. Osad kunstiteosed avaldasid mulle kohe mõju, kuid osasid ma ei mõistnud. Aga ma leian, et see ongi kunst, sest iga kunstiteos avaldabki inimestele erinevat mõju, näiteks maailma kuulsaim maal Mona Lisa, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke, ei avalda tänapäeval enam paljudele mingit mõju. Ka kaasaegse kunstiga on nii. Mona Lisa on juba muutunud klišeeks, aga kaasaegse kunstiga nii juhtunud veel pole, otse vastupidi, see üllatab meid oma uudsuse ja originaalsusega, mistõttu ei pruugi paljud seda hinnata ja mõista. Aga näitus meeldis mulle, väga huvitav oli näha eksootikat uues kontekstis.

No comments:

Post a Comment