Tuesday, May 15, 2012

Nele, 11.b

Retsensioon

 

Külastasin Kirke Kangro poolt korraldatud näitust „Eksootika" Tallinna Kunstihoones. Tegu oli kaasaegse kunsti näitusega, mille eesmärk oli avardada inimese mõistmist terminist eksootika. Näitusel oli selle all mõeldud võõrapärasust, ebamaisust ja –tavalisust ning see kajastus ideaalselt kõikidelt teostelt. Valisin välja kolm minu jaoks kõige silmapaistvamat.

Esimeseks valisin kolm teost Jan Manskilt. Ta on kujutanud kolme inimese portreed, mida kõiki ühendab üks lüli: deformeerunud nägu. Esmakordsel vaatamisel ehmatasin ära ega mõistnud, miks peaks kunstnik nii kenad inimesed sellise näoga maalima. Need pildid olid veidi isegi häirivad. Kuid kui püüdsin pikemalt sellele seletust leida, tulin järgmise seose peale: Manski on kujutanud tänapäeva inimeste haigusi (egoism, iharus, rahahimu jne) ja seda, mida need inimestega teevad. Just nagu keskajal katk. Inimesed oma groteskse mutatsiooni taga on kujutatud  väga lihtsa, kena ja tagahoidlikuna. Minu jaoks peituv geniaalsus nendes töödes on see mõte, mille ma ise suutsin neis leida: täiesti tavalise ja pealtnäha üsna ideaalse inimese võib muuta väga koledaks tema enda himud ja pahed, mis on tänapäeva ühiskonnas paratamatu nähtus, ometigi sajandite viisi taunitud olnud.

Kuna olen ise väga suur klassikalise kunsti austaja, siis valisin teiseks välja Jaan Toomiki teose „Kasvuhoone". Teos oli maalitud tumedate ja heledate toonide seguna. Kujutatud on kasvuhoonet, kus seisavad kaks inimfiguuri, mis on kujutatud tumesinistena. Kasvuhoone seest aga väga kirka ja heledana. Kui esimesel vaatlusel olin veendunud, et kasvuhoone on seest nii ere seepärast, et päike loojub selle tagas, siis mida kauem ma seda pilti vaatlesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et kasvuhoone hoopis põleb. Ja inimfiguure on kaks vaid seismas, palju rohkem aga pikali kukkununa või põlvitamas. Minu jaoks lõi pildi huvitavaks aga kontrast: kui kasvuhoones sees arenes traagiline sündmustik, siis kogu ülejäänud ümbrus oli idülliliselt rahulik. Arvan, et see võib sümboliseerida tänapäeva inimesi: pealtnäha on kõik rahulik ja ideaalne, kuid keegi ei aima mis nende sees tegelikult toimub.

Kolmandaks valisin Tone Kristin Bjordami installatsiooni „Korall". See on video installatsioon, mis koosneb värvidemängust, mis kujutavad pilvi, plahvatusi, koralle ja kõike muud, mida inimene suudab sealt oma silmaga välja lugeda. Tegu on kõige parema ja huvitavama video installatsiooniga, mida ma näinud olen. Oleksin võinud tundide kaupa istuda selle ekraani ees ja leida üha uusi ja uusi seoseid värvide omavahelises tantsus. Värvid ise olid just piisavalt pastelsed, et mitte tekitada ärritavaid emotsioone. Selle ekraani ees tundus kõik olevat ideaalne.

„Eksootika" on kindlasti minu arvates üks huvitavamaid näitusi ja iga vähegi kunstist huvitatud inimene võiks seda külastada. See paneb inimesi mõtlema ja leidma uusi ideid ja seoseid enese ja maailmaga.

 

 

Nele Tüvi

11.b

2 comments:

  1. Nõustun, et näitus oli väga huvitav ning pakkus palju mõtlemisainet. Kuna ise kirjutasin samuti pikemalt Jan Manski teosest, oli huvitav Nele tõlgendust sellest lugeda. Tema kirjeldust lugedes mõistsin, et olime teost üsna erinevalt tõlgendanud, aga usun, et just see ongi kaasaegse kunsti mõte- panna inimesi arutlema nähtu üle ning seega täitis oma eesmärgi täielikult.
    Nele kirjeldatud teost "Kasvuhoone" ma näitusel käies eriti tähele ei pannudki, mis annab uue võimaluse näitusele tagasi minna ja teoseid uutest külgedest avastada.

    Hanna, 11.D

    ReplyDelete
  2. Külastasin sama näitust, mis Nelegi, kuid mulle jäid silma hoopis teised teosed. Tema arvamus pani mind mõtisklema, sest mina nägin teost hoopis teise nurga alt. Lugedes teiste arvamusi avardus mullegi see kunstiteos - see muutus suuremaks ning selle mõte muutus sügavamaks.

    Minna, 11.B

    ReplyDelete