Sunday, May 6, 2012

Pille 11.b

Kunstiõpetuse retensioon - Näitus Eksootika.

 

Käisin Kunstihoones vaatamas Kirke Kangro poolt kokku pandud näitust Eksootika. Muuseumisse sisse astudes olin juba algusest saati üsna umbusklik ning valmistusin pettuma. Juba äärmuslikult erksavärviline sein tõestas oodatut, teadsin ette, et mind ootab midagi segast ja nagu näituse enda nimigi ütleb – eksootilist. Näitus oli väga laiahaardeline ning alguses isegi pisut liiga varieeruv. Välja pandud olid väga erinevad eksponaadid, oli nii filmi, graafikat, heliinstallatsioone kui ka maalikunsti. Ise oleksin pooldanud midagi pisut klassikalisemat ja vähem kaasaegsemat., aga sellegi poolest olen nüüd ühe kogemuse võrra rikkam.

Esimene töö, mis jäi mulle silma oli Marko Mäetamme „Our Daddy Is a Hunter". Tegemist oli tööde seeriaga, mis kajastas erinevaid igapäeva elu sündmusi, aga erinevuseks, et igal pildil oli „isa" püssiga. Tööde seerias kajastus midagi traditsioonilisest talumajast, kui ka õrn varjund psühhootilisest draamast. Kuid tervikuna oli algne mulje päris koomiline, midagi selles lihtsas sinises värvis ning labases maalimistehnikas, mis võttis ära kogu tõsise alatooni teoselt. Vaimusilma tekib üks tavaline talupere, mille perepea võib tõesti olla sellina, aga ei näita seda kunagi välja. Kuid sellised tõsised mõtted tõrjuvad koheselt eemale piltidel olevad argielused detailid, mõni toataim või ilusti kaetud laud ning töö ei mõju kuidagi nii traagiliselt, kui selle idee võiks olla. Kuid kui hiljem seostada neid töid tööde nimega tekib mingi arusaam, miks tööd mõjuvad kohati traagiliselt, kuid teisest küljest koomiliselt. Nad oleks justkui läbi lapsesilmade, millele vihjab ka seeria pealkiri. Iga pildid taga tundub olevat oma lugu ning oma mälestus ja üha rohkem näib see kui täiskasvanu poolt minevikus kogetud koduvägivalla väljund, mis on läbi tööde pööratud naljaks. Ja seda kõike selleks, et sellega paremini toime tulla. Niiet lõpuks ei suudagi ma päris otsusele jõuda, kas need tööd on traagilised või pigem koomilised, sest ei saa kuidagi näha ühte ilma teiseta. Marko Mäetamme kohta internetist uurides leian ta kodulehe, kus on üleval suurem osa ta töid ning ka palju teisi erinevaid tema loodud asju. Sealt võib leida nii videoid, mõtisklusi kui ka maale. Ilmselgelt on tegu väga mitmekülgse ja väga isikupärase kunstnikuga.

Teine töö, mille juures jäin pikemalt peatuma oli Jan Manski „Onania". Tegemist oli ilmselt trüki tehnikas tehtud tööde seeriad, mis kujutasid ilusaid inimesi, kelle näod olid moondes. Esimese reaktsiooni meenutavad mulle tööd filmi „Kariibi mere piraadid" ning filmis olevaid moondatuid tegelasi, kuid edasi vaadates suudan sellest juba mööda vaadata. Vaadates nende isikute riietust ning muutmata jäetud näojooni jääb tundmus, et tegemist on ilusate isikutega, kuid nähes nende moondunud mereelukate sarnast näoosa tekib tahtmine eemaletõmbuda ja edasi minna. Tahes-tahtmata tekib võrdlus välise ja sisemise ilu vahel. Inimene võib küll väliselt olla kena ja väljapeetud, kuid kui ta on sisemuselt kole ehk tal on halb inimene, siis on see väga eemaletõukav ja kohati isegi põlastusväärne. On tõenäoline, et kunstnik isegi on kokkupuutunud sellist inimestega ning ehk pärast mõne sellisega kokku puutumist lõigi töödeseeria. Vastuoluliseks teeb töö selle täiesti puhas ja laitmatu taust ning seejärel niivõrd jõledad näod. Vaadates tekib vastuole ning nad kuidagi ei taha kokku sobida, kuid arvatavasti oligi kunstniku eesmärk tekitada vaatlejates vastuolulisi tundeid. Üldpildina jättis töö siiski hea tervikliku mulje. Jan Manski kohta internetist uurides leian ka tema kodulehe, kus on üleval kõik tema tööd, skulptuurid ja installatsioonid. Samuti on seal ka pilte sellest kuidas tööd valmisid. Nii nagu ka tööd ise on ka koduleht disainitud vastavalt – valge taust, et sisu oleks rohkem pilku püüdvam.

Kuna sisenesin näitusele väga madalate ootustega, siis pean tõdema, et näitus üllatas mind positiivselt, seal oli palju huvitavat ning omapärast. Näituselt lahkudes jäin mõtisklema nii mõnegi töö üle, mida olin näinud ning mõnest tööst ei saanud lõpuni aru, kuid eks selleks peaks vist juba professionaalne kriitik olema, et nii kõrget taset mõista. Pean tõdema, et olen nüüd ühe põneva kogemuse võrra rikkam, kui siiski jään oma veendumuste juurde. Järgmine kord, kui on muuseumisse minek eelistaksin midagi klassikalisemat ning vähem ekstreemsemat.

 

No comments:

Post a Comment