Monday, May 7, 2012

Priit Trink 11.b

Pühapäeva õhtupoolik sai minul ja Harryl sisustatud EKKMis Köler prize 2012 näitusel käimisega. Näitusel oli väga erinevaid kaasaegseid töid mitmete kunstnike poolt. Kunstiteoseid oli filmidest nukkudeni. Kahest neist ma ka järgnevas retsensioonis räägin.

 

Esimeseks tööks valisin mina Flo Kasearu poolt tehtud film hobusest, kes jookseb mööda Tallinnat. Tegemist ei ole tavalise hobusega. Nimelt ratsu, kellest jutt käib oli lastud autost projektoriga maja seintele, mille pärast jäi mulje nagu hobune jookseks. Kohe alguses, kui ma seda filmi vaatasin, ma ei saanud mitte midagi aru, kuna maja seinad ei ole koguaeg ühtlased ja kesklinnas on need üldse klaasist, mille pärast ei olnud alguses hobust näha. Minu tähelepanu haaraski see hobune siis, kui ta tuli korralikult nähtavale. Minu arust kunstiteose idee oli päris lahe. Kui seda oleks ise oma silmaga näinud, oleks kindalti suu lahti jäänud. Teosega on seotud üks huvitav fakt: see sama öö, millal see filmiti, olid hipodroomi juurest hobused ära jooksnud. See on päris põnev kokkusattumus. Ratsu nagu tähistakski neid hobuseid, kes tollel õhtul olid ära jooksnud. Teos panebki mind uurima, kas see tegelikult oligi selline kokkusattumus või on see tehtud lihtsalt sellepärast, et inimeste tähelepanu püüda. Mis on veel huvitav, on see, et Flo Kasearu teised teosed ei olnud mitte kuidagi sellega seotud. Küllap oli see töö ka temale endale midagi teistmoodi.

 

Teiseks teoseks valisin ma Marko Mäetamme töö, kus nukud olid pandud loomapuuri, mis tähistasid kodu ja selle turvalisust. Mis aga turvalisusega üldse kokku ei lähe, on see, et need nukud olid kujutletud surnutena. Stseene oli päris palju, millest kõige meeldejäävamad olid: nukk, kelle pea oli ahjus ja Barbie, kelle pea oli tualetipotis. Mis mulle kõige kiiremini pähe lõi, oli see, kuidas nii absurdsetest asjadest kokku pandut saab üldse kunstiks liigitada. Ometi väiksed lapsed koguaeg mängivad nukkudega, aga kas nad siis kohe selle pärast kunstnikud on? Ma kahtlen. Kunstniku teised teosed olid ka seotud tapmisega ja vägistamisega, mis paneb mind mõtlema, kui masendavat elu kunstnik elab, kui ta mõtleb nii palju surma peale. Lõppude lõpuks läks see näitus nii labaseks, et kõik tööd ajasid lihtsalt naerma.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma ei kahetse kunstinäitusel kohalkäimist. Võrreldes teistega, kes käisid muudel näitustel ja nendega suheldes, sain teada, et minu külastus oli palju elamusrikkam. Avardasin oma vaatepilti kaasaegse kunsti suhtes ja sain palju huvitavat teada. Enda suhtes aga veendusin selles, et mina hindan kunstis rohkem kvaliteeti, ilu, lahendust ning eelkõige seda, mis paneb inimest esimese reaktsioonina hämmastama.

 

1 comment:

  1. Täiesti nõustun väitega, et EKKM-i näitus oli palju elamusrikkam võrreldes teiste näitustega!
    Ja ka mina ei saanud sellest videost väga hästi aru alguses aga nukud loomapuuris olid väga mõtlemisainet pakkuv väljapanek.

    ReplyDelete