Tuesday, May 8, 2012

RE: Retsensioon

Käisin Tallinna Kunstihoones kaasaegse kunsti näitusel "Eksootika", kuhu olid kogutud erinevate kunstnike teosed nii Eestist kui ka välismaalt. Kõik tööd olid väga erinevad ja omamoodi, neid ühendas just see eksootilisus, iga töö oli erakordne ja justkui kusagilt väljastpoolt teistsugusest keskkonnast. Leidsin näituselt mitmeid huvitavaid teoseid, põhiliselt küll installatsioone, mis mind kõnetasid, kuid retsenseerimiseks valisin välja neist kaks.

 

Üheks minu lemmikutest oli Egill Saebjörnssoni installatsioon "Kugeln", mis valmis 2008. aastal. Töö koosnes värvilisest plastikämbritest, kaussidest, prügikastist, mopist ja harjast, mis olid paigutatud postamentidele ning millele suunatud valgusprojektsioonist kujunes taustal olevale valgele seinale põnev varjudemäng. Teose juurde kuulus ka ebamäärane, pisut kõhedusttekitav heli. Installatsioon oli paigutatud eraldi kõige tagumisse pimedasse ruumi, kuhu jõudes köitis see kohe mu tähelepanu. Teos meenutas lapsepõlvest tuntud muinasjuttudest, raamatutest ja multifilmidest pärit hirmsaid hetki, kuna paljud väikesed lapsed kardavad pimedust ning suudavad hea fantaasia abil ka kõige tavalisemates kodustes majapidamistarvetes kummitusi, tonte ja muud õudset näha. Momendiks tundsin ennast jälle nagu 5-aastane laps, kes ei julge öösel vannituppa minna, kuna pimeduses tekitavad aknast või koridorist tulevad valguskiired sinna hirmutavaid varje. Lisaks kõhedusele tekitas installatsioon ka suurt põnevust. Saabuvad valguslaigud/jooned olid etteaimamatud ning neid oli lõpmata palju erinevaid variante, seega oleks seda tööd võinud vaatama jäädagi. Kaunimaks ja salapärasemaks muutis asja veel see, et värvilised ämbrid ja kausid lasid valgust labi ning jätsid seinale värvilisi tugevamaid ja nõrgemaid varje. Kunstnik on teose nimeks pannud "Kugeln", mis tähendab saksa keeles palle või midagi ringikujulist. Arvan, et installatsiooni nime tingib asjaolu, et enamik seinale tekkivaid varje on ringikujulised või ümarad ning ka mitmed projekteeritud valguslaigud on just ringikujulised. Teose muudab tähelepanuväärseks selle mitmekülgsus: kasutatud on lihtsaid objekte, valgust, heli, värvidemängu. Egill Saebjörnsson muudab mainitud teose puhul kaasaegsele kunstile omaselt igapäevased esemed kunstiks,  paljud ei pruugiks tavaelus midagi sellist tähelgi panna, kuid kunstisaali tõstetuna köidab see tähelepanu. "Kugeln" paneb mõtlema lihtsaimate tööriistade tähtsusele meie elus ning nägema ilu ja kunsti ka kõige tavalisemates asjades.

 

Samuti meeldejääv oli eesti helikunstniku Raul Kelleri 2010. aasta teos "Black Music Box", mis kujutas endast väikest musta värvi mängutoosi, kust kõlasid vänta keerates kaunid helid. Muusika tekkis tänu musta värvi paberist augustatud lindile, mis hakkas vända abil keerlema. Väikestest aukudest moodustusid lindile linnade nimed: London, Helsinki, Tallinn, Tokyo, Oslo, New York, Berliin, Paris, Dehli, mille ilmumist oli küll põnev jälgida, kuid mille mõte jäi alguses veidi arusaamatuks. Taustauuringut tehes selgus, et "Black Music Box" oli esialgu 2011. aastal eksponeeritud Riia Lennujaamas, kus ilmusid valguse ja augustatud lindi abil ruumi erinevad lannusihtkohad. Teos oli väga lihtne ja kaunis. See oli huvitav, kuna mulle meeldivad kunstiteosed, mis justkui kaasavad vaataja loomeprotsessi. Antud juhul tundsin ennast vänta keerates muusikat tekitades teose osana. Töö haaras mind endasse ning viis mõtted mujale. See mängutoos on midagi sellist, mis võiks endalgi kodus riiulil olla, täites seejuures nii kauni kunstiteose, rahustava eseme kui ka muusikainstrumendi rolli. Kindlasti oleks olnud põnev seda tööd ka lennujaamas, esialgses keskkonnas näha.

 

Kokkuvõttes jäin näitusega väga rahule ning soovitan "Eksootikat" vaatama minna kõigil, kes oskavad kaasaegset kunsti hinnata. Lisaks mainitud teostele tasuks kindlasti tähelepanu pöörata ka parempoolsete saalide lõpus olevale Minna Hindi video-loole, mis loodi sel aastal Paapua Uus-Guineast pärit reisiemotsioonide põhjal. See töö oli küll väga äärmuslik ja pisut jahmatav, kuid üllataval kombel kuidagi võluv ja kaasahaarav oma lihtsuse, loomulikkuse, eheduse ja looduslähedusega.





PS: Vabandan, et see kiri alles täna teieni jõuab, kuid olin 28.aprill - 8. mai Gotlandil etendusi andmas ning avastasin alles nüüd, et esimene meil oli mingil põhjusel tagasi tulnud. Loodan Teie mõistvale suhtumisele.


Ette tänades, 

Mirjam Aimla, 

11.A klass

No comments:

Post a Comment