Tuesday, May 8, 2012

Retensioon, Sten-Hendrik Pihlak 11.D

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit (EKKM), kus oli Köler Prize'i nominandite näitus. 
Seal osalesid järgmised kunstnikud :  Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Köleri Prize on auhind, mille eesmärk on kaasaegset kunsti muuta populaarsemaks ning tõsta esile kunstnikke ning nende rühmitusi. Köleri Prize on oma nime saanud Johann Köleri järgi ning see konkurss toiumb alles teist aastat.

Esimene teos, mis mind tõmbas, oli Margus Tamme "House of the 27 rising suns". Algul, kui teost nägin, tundus see lihtsalt tavaline maja, mitte midagi erilist. Alles siis, kui sain selle teose mõtte teada, muutus asi hoopis huvitavamaks. Nimelt, majas on 27 erinevat tulekollet, olgu see kas kustutamata sigar või hooletud lapsed tikkudega. Teose kõrval olid 27 lülitit, mille abil sai panna teatuid kohti "põlema" mis oli vägagi huvitav. See töö on inspireeritud tuletõrjuja Teedo Meltsi poolt 1970ndatel ehitatud kodumaja maketist. Nimelt, tahtis ta ehitada maja, millel on 27 erinevat tulekollet ning mida saaks lülititega sisse lülitada. Oma eluaja jooksul jõudis Teedo ehitada vaid 2 sellist maketti koos lülitiga. Samuti lõi sama isik endale sellise suvila, mis süttib põlema pikselöögist. Kindlasti annab teos edasi mõtte, kui kergesti võib tulekahju puhkeda, kindlasti on antud teosel ka mingi hoiatav eesmärk, mis paneks inimesi mõtlema.

Pärast väikest rabelemist, sai selgeks, et majas on ka teine ning kolmas korrus. Kuigi kõik teosed olid suhteliselt huvitavad, paelus nendest kõige rohkem Marko Mäetamme teos "Little Dramas". Algul, tuppa sisenedes tundus, nagu õhus lihtsalt ripuksid tühjad hamstri- või hiirepuurid. Lähemal vaatlemisel, selgus et igas puuris olid väiksed nukud, mis demonstreerisid seda, mis kõik saab viltu minna.
Kindlasti süvendas emotsiooni tuba, kuhu teos(ed) olid paigutatud. Sünge, tumedavõitu tuba tekitas kõheda tunde, kas nii lihtne ongi enda kodus elule lõpp leida? Kindlasti jäi mulle silma eksemplar, kus inimene oli dussi all oma lõpu leidnud, ilmselgelt sellepärast, et oldi libastatud. Samuti jäi mulle silma üks eksemplar, mis pani mind kõhklema, et mida see endast kujutama peaks? Nimelt, teos oli selline, et nukk lebas voodi peal, ning temast tuli läbi asi, mis tundus sai olevat. Sai ei saa ju ometi nii terav olla, ega? Eksemplarid olid enamasti absurdsed, tekitates mingil määral klaustrofoobiat ning kõheda tunde.

Üldiselt, mina väga ei oodanud muuseumisse minekut, kuna mulle ei meeldi väga kaasaegne kunst. Oma üllatuseks, oli antud näitus väga hea jõudsin järeldusele, et kaasaegne kunst ei ole nii hull, kui tundub. Ootas pigem midagi sellist, et seinale on tehtud pintsliga 2 kriipsu ja kõik, kuid õnneks see nii ei olnud ja kõik oli väga huvitav. Eriti suured emotsioonid tulid just teiselt korruselt, kus oli "Little Dramas". Näitus oli väga vägev, ning mina soovitaksin seda kõigile.

2 comments:

  1. Kohustuslik kommentaar:

    Nõustun, et kompositsioonis "Little Dramas" oli nii mõnigi skulptuur absurdne, kuid kui panna oma oma viimased ajurakud tööle ja proovida mõelda ise kõige absurdemaid mõtteid, võib leida stseeni põhiidee.

    Ma läksin samuti ootuses, et leian suured valged kanvaad, peal kaks kriipsu, kuid olin meeldivalt üllatunud. (Y)

    Annika V, 11. D.

    ReplyDelete
  2. Ilmselgelt on kunstnik draamaga natuke liialdanud, kuid kõiki teoseid saab mitmeti mõista ja võib-olla mõtles kunstik hoopis millelegi muule.

    ReplyDelete