Monday, May 7, 2012

Retsensioon, Andres J, 11.b

Külastasin KUMU näitust „SPATIUM. Taani kaasaegne kunst.“ Kunstikauge inimene, nagu ma olen, ei läinud ma sinna just eriti suurte lootustega, kuid ometi leidsin sealt üht-teist, mis mulle silma torkas ning mõtisklema pani.


Kui olin korra kõik näitusesaalid läbi jalutanud ning läksin teisele ringile, jäi mu pilk pikemalt peatuma Marie Kølbæk Iverseni installatsioonil „RETROACTION VIII“. Esimesel vaatamisel tundus see täiesti tühine ja ma õieti ei mõistnudki seda. Teisel ringil aga, olles vahepeal ka üht-teist autori kohta lugenud, jõudis mulle kohale, et tegemist võib tõesti olla tühjuse kujutamisega. Kui installatsiooni lähemalt uurima siirdusin, avastasin järsku enda suureks üllatuseks ekraanilt iseennast. Vaatasin ringi ning avastasin mõned kaamerad, mis reaalajas pilti ekraanile kuvasid. See vihjas minu arvates sellele, et tühjust kui sellist ei eksisteeri, vaid see üritab iseennast n-ö hävitada, antud juhul siis minu õigesse kohta astumisega.


Jalutasin edasi ning võtsin kõrvalsaalis istet. Seal võis näha Jacob Kirkegaardi teost „AION“ ning nagu ma hiljem välja uurisin, siis taustal võis kogu aeg kuulda tema teist teost „Koirohi“. Kirkegaard on helikunstnik, kes tegeleb peamiselt helidega, mis muidu inimkõrvale tundmatuks jäävad – eks vist sellepärast polekski ma lähemalt lugemata osanud „Koirohtu“ tähele panna.

„AION“ on video- ja heliinstallatsioon, mis on filmitud ja lindistatud Tšernobõlis, neljas kohas, mis kunagi olid täidetud inimeste ja eluga, kuid mis on nüüd laokile jäänud ning põgenemise, hirmu ja hävingu sümboliteks saanud. Kui olin minuti või kaks istunud ja vaadanud, hakkasin sügavamalt mõtlema selle üle, kui habras ja kergesti purunev inimelu ja suur osa inimese loodust tegelikult on. Tšernobõli näitena võib tuua ühe inimlikult rumalusest tingitud õnnetuse, mis tõi kaasa sadade ja tuhandete inimeste surma ja veel rohkemate vigasaamise või kodust põgenemise. Sellise õnnetuse tekitatud tagajärgede paranemisele võib tõesti kuluda terve igavik, mida aion kreeka keeles ka tähendab. „Koirohi“, heliteos, mis on lindistatud Soomes Olkiluoto tuumajaamas, kujutab endast vaikset ning üpriski tähelepandamatut heli, mis käib kaasas tuumaenergia tootmisega. Kui taipasin, et seda võib kuulda igal pool tervel näitusel, mõistsin, et ilmselt on kunstnik tahtnud sellega öelda, et üks õnnetus või viga võib inimest igal pool terveks igavikuks saatma jääda. Mõnikord isegi niimoodi, et seda ei ole süvenemata võimalik tähele panna.


Näituselt lahkudes olin meeldivalt üllatunud. Kuigi enamus teoseid tundusid mulle endiselt kuidagi igapäevased või märkamatud, siis olin sellegipoolest õnnelik, et olin leidnud mõned, mis mulle tõesti muljet avaldasid. Arvan siiski, et kui mul oleks olnud piisavalt aega, et kõiki teoseid pikemalt uurida, oleksin pea igaühes enda jaoks midagi huvitavat leidnud. 

No comments:

Post a Comment