Thursday, May 10, 2012

Retsensioon Eliise 11.c

Mina külastasin Köler Prize 2012. aasta nominentide näitust, mis asub Kultuurikatlas. Nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Selle näituse teemaks on kaasaegne kunst, mis minu jaoks tundub veidi keeruline, aga olles uurinud selle tagamaid, tundub see mulle palju arusaadavam. Kaasaegsest kunstist on minu arvates kõige raskem aru saada sellepärast, et see on keeruline ja kunstniku sõnumist on raske aru saada.


Kui ma olin näitusele jõudnud, tundus see mulle väga imelik ja sünge koht, mille juures mängis rolli hoone hooletu väljanägemine. Esimene tuba, kuhu ma astusin, oli täis puure, mille sees oli kujutatud erinevaid õnnetusi nelja seina vahel. See oli minu jaoks hirmutav, mõtlesin, et kas kogu näitus ongi selline. Edasi minnes sain aru,et selle näituse taga on hoopis midagi sügavamat.


Esimeseks teoseks valisin Marko Mäetamme ''Blue stories'', mis esmapilgul oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut ja uut. Algul valdasid mind sellised mõtted, kas see on tõesti kunst. Kui ma olin seda videot 10 minutit vaadanud, hakkas mulle kohale jõudma, et need ongi meie igapäevased probleemid, fantaasiad ja allasurutud tunded. Selle video läbivaks tooniks oli sinine, nagu nimestki võib välja lugeda, mille saateks oli ebatavalise kõlaga klaveriteos, mis sobib sinna nagu valatult- see tekitas sünge meeleolu. Videos esinenud probleemid ümbritsevad meid rohkemal või vähesemal määral meie igapäeva elus. Mina arvan, et kunstnik on püüdnud osade klippidega öelda, et me surume oma tunded alla siis, kui oleks vaja neist rääkida, ja teisalt jätame need üldse rääkimata tekitades arusaamatusi nii endas kui ka nendes, kes on probleemides osalised. Samuti oli seal ulmelisi fantaasiaid, vananenud stereotüüpe ja ülepaisutatud tundeid. Üks klipp, mis mulle eriti hästi meelde jäi, oli seos lastega, kes olid keti otsa pandud, mis sümboliseeri seda, et vanemad taltsutavad oma tundeid ja suruvad laste tunded maha, mis tundub neile lihtsam. Ma arvan, et üldiselt on tahetud öelda seda, et üksteise tundeid tuleb arvestada, omavahel rääkida, arusaamatused klaarida ja vabaneda eelarvamustest.

 

Teiseks teoseks valisin Marko Mäetamme ''Little dramas'', mis jäi silma kohe sisse astudes. Selle teose jaoks oli üks ruum, mis oli täis puure, mida valgustasid väikesed lambid. See mõjus mulle hirmutavana, ma ei mõistnud algul, mida kunstnik oli öelda tahtnud. Need puurid pidid iseloomustama nelja seina ehk kodu, milles me kogu aeg viibime ja arvame, et oleme kaitstud kõige eest. Tegelikult see nii ei ole, paljudes kodudes ei saa end vabalt tunda ja tunda, et ollakse kaitstud. Kõik need nukud, mis seal puurides olid, olid asetatud hubasesse kodusse-kohta, mida me kõik nii tunneme. Nendes hubastes kodudes on juhtunud midagi katastroofilised, see näitab, et me ei ole kaitstud kõige eest, isegi mitte kodus. Ma arvan, et just seda on üritanud autor öelda.



Minu jaoks oli see näitus väga positiivne kogemus, ma polnud kunagi varem kaasaegset kunsti vaatamas käinud. Kaasaegse kunsti juures on hea see, et me võime ära tunda meie praeguses ühiskonnas aset leidvaid probleeme ja nende üle mõelda.

No comments:

Post a Comment