Monday, May 7, 2012

retsensioon, Hanna, 11a

Külastasin Eesti kaasaegse kunsti muusemis olevat Köler Prize 2012. auhinna nominentide näitust. Tegu on väga mitmekülgse näitusega, seal oli palju videomaterjali, mitmeid erinevaid kunstiobjekte ning ka pilte seintel. Näitus koosnes väga mitmest ruumist: peaaegu et iga objekt oli eraldi ruumis. Valisin enda jaoks välja kaks kõige huvitavamat eksponaati: Marko Mäetamme animatsioon „Blue stories" ning Margus Tamme installatsioon „House of the 27 rising suns"



Esimene asi, mis mulle nende piltide põhjal tehtud lühifilmi („Blue stories") puhul silma torkas oli inglisekeelne kiri, kus kõik pildil toimuv oli väga lihtsalt inimestele ära seletatud. See tundus huvitav ja teistsugune ning ma jäin edasi vaatama. See teos annab minu arvates edasi viha, üksindust ning kibestumist kogu elu vastu. Ma ei saa olle kindel selle mõttes, see kõik jäi kuni lõpuni minu jaoks väga segaseks. Alguses tundus see kui lihtne tänapäevalik, noorte puhul tüüpiline „ma vihkan maailma" suhtumine, suhtumine kõigesse kui väärtusetusse, kuid pikemal jälgimisel oli aru saada, et asjal ilmselt on mõte. See teos ei kirjelda kellegi kindla isiku elulugu, pigem tänapäevast pereelu läbi mustade prillide kõige julmemal ja karmimal moel. See justkui kirjeldaks peamisi probleeme meie kõigi elus, neid millest tavaliselt ei räägita. Et teosest täpsemaalt aru saada, peab teadma rohkem kunstniku kohta. Uurides tema kohta, saab teavet kunstniku kohta, kelle kõik teosed peegeldaksid justkui meie igapäevaelulisi probleeme, neid mis esinevad peaaegu et kõigil, aga millest ei räägita peaaegu et kunagi. Kirjeldab ju tema seegi teos abielu- ning perekonna muresid ja probleeme. Kuigi see oli edasi antud nii utoopiliselt ilmselt kui võimalik, pani miski selle juures mind siiski lõpuni vaatama.




Teine eksponaat, mis mulle eredalt meelde jäi oli „House of the 27 rising suns." Mind ei paelunud see teos pealevaadates peaaegu et üldse, ent kui kui ma lugesin selle pealkirja, muutus asi minu jaoks põnevamaks ning kui ma juba teada sain 27 tõusva päikese mõtte, muutus see kõik veelgi huvitavamaks. Teose aluseks on kunstnik Margus Tamm võtnud endise tuletõrjuja Teedo Meltsi poolt ehitatud maketi. Ta on pannud selle väiksesse tuppa koos selgitava videoga majast ning härra Meltsist. Selle maja kogu eripära aga esineb selles, et vajutades erinevatele lülititele süttib kuskil majas näiline tulekahju. Iga lüliti on ühenduses erineva asja ja kohaga, mis muudab ka tulekahjude põhjused alati erinevaks. 27 päikest ongi teoses lülitid. Selle kõige idee minu arvates ongi inimesi hoiatada ja teadvustada erinevate ohtude eest, mille peale sa isegi ei mõtle. Olukordadades, mis on igati igapäevased ja tavalised, kuid siiski liiga tihti õnnetuste põhjuseks. Kõige paeluvamaks aga teeb selle teose geniaalne idee, mis on väga õpetlik ja ühtlasi ka huvitaval moel edasi antud. 



Enne sinna minemist oli minu jaoks kaasaegsel kunstil täiesti teine tähendus. Ma ei oodanud sellelt näituselt mitte midagi, aga lahkudes jäi kuidagi siiski sisse selline tunne, et võiks järgmine kordki minna. See kunsti stiil on väga varieeruv, kasutatud tehnikad võivad erineda üksteisest kardinaalselt ning minu arvates ongi kaasaegse kunstis ainus ühine joon see, et kõik on omamoodi ajuvaba ja kõigel on oma kiiks. Läbi löövad aga need kunstnikud, kelle kiiks tundub huvitav ja on kaasakiskuv ka rahvale. Üldiselt jäin selle näitusega rahule ja arvan, et see oli hea valik esmaseks tutvumiseks kaasaegse kunstiga. Soovitan seda näitust kõigile, kellele meeldivad elu erinevad absurdused.



No comments:

Post a Comment