Sunday, May 6, 2012

Retsensioon Lisette 11.A

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näitust, kus olid eksponeeritud Köler Prize 2012 aasta nominentide tööd. Köler Prize eesmärk on tutvustada Eesti kaasaegset kunsti. Kolme korruse peale on ära jaotatud tööd viielt kunstnikult: Johnson ja Johnson, Margus Tamm, Flo Kasearu, Marko Mäetamm ja Marge Monko.

Esimesena haaras minu tähelepanu Margus Tamme installatsioon "House of the 27 Rising Suns". Kunstnik on pannud kokku tuletõrjuja Teedo Meltsi eluloo, tema ehitatud maketi ja video elumajast, mille põhjal on makett ehitatud. Mind paelus kõige rohkem makett majast, mille kõrval oli 27 lülitit, mida vajutades süttis kuskil majas tulekahju. Iga lüliti juures oli number ning seinale vaadates nägi numbrite kõrval seletusi, kuidas see tulekahju tekkida võib. Teose idee on inimesi hoiatada pisikeste ohtude eest, mis neid majas valitsevad, ja manitseda ettevaatlikkusele. Töö pani mind mõtlema teemadele, millest ma muidu ei nii väga huvituks- turvalisus ja igapäevaelu ohud.  Mind paeluski kõige rohkem see, et teosel ei olnud mingit sügavamat mõtet, vaid see õpetas inimestele midagi kasulikku väga huvitaval moel.

Järgmisena jättis mulle sügava mulje Marko Mäetamme installatsioon ,,Little Dramas''. Hämaras ruumis ripuvad laest alla väikesed puurid, mille sees on kujutatud stseene õnnetustest ja surmast. Esmapilgul olin veidi šokeeritud, nähes pisikesi nukukesi grotesksetes poosides kinniseotuna või vigastatuna. See tundus väga ülepingutatud ja ebareaalne. Kuid kujukesi pikemalt vaadates mõistsin, et teose idee ei olnudki kujutada reaalseid stseene, vaid panna meid mõtlema olukordadele, kus midagi valesti läinud. Puurid justkui sümboliseeriksid kodu, mis enamikele seostub turvatunde ja heaoluga, kuid teistele aga hirmu, õnnetuste ja vägivallaga. Näitusel ongi kujutatud just neid viimaseid. Teos jättis mulle väga sügava mulje, pannes mind mõtlema, kui habras on elu ja kui kergesti võib midagi valesti minna.

 Kolmandaks jäi mulle meelde Margus Tamme väljapanek „Blood and Hounour". See oli justkui kõhe sõjaaegne muuseum,  kus oli välja pandud relvi, mälestusmärke, kujusid sõduritest ja muid sõjaga seotud esemeid. Alguses jäi mulle mulje, et installatsiooni peaidee on näidata, kui rõhuv ja lootusetu on sõda, kui vähetähtsad on inimeste elud ja ainus väljapääs on surm. Kuid lähedamalt vaadates märkasin paari teost, mis mu arvamust muutsid. Näiteks oli seal sõduri kiiver, mis oli täidetud kividega ja mille keskelt kasvas välja ilus punane tulp. See oli justkui kübeke lootust maailmas, mis on täis surma ja allaandmist. Lill sümboliseeris elu, mis tärkab vaatamata sellele, et keskkond seda ei soosi. Ka selles teoses kasvas lill kivide sees.

Näitus jättis mulle väga hea mulje. Kuna ma ei ole varem kaasaegse kunstiga kokku puutunud, ei osanud ma midagi oodata ja seega tuli mulle üllatusena, kui palju need teosed mind puudutasid. Esmapilgul suhteliselt seosusetul teostel olid tegelikult vägagi kõnekad ideed. Kuigi näitusel oli erinevaid installatsioone ja isegi videosid, puudutasid mind kõige rohem just need teosed, mis käsitlesid elu habrasust ja igapäevaelu ohtusid. Soovitan seda näitust kõigile, kes pole veel kaasaegse kunstiga tutvunud, sest minule jättis see kogemus sellest žanrist väga hea mulje.

                                                                                                                      




----------------------------
Lemmiksaade ununes? Lisa saatele meelespea!
minuTV.ee

1 comment:

  1. Lisette retsensiooni lugedes leidsin, et ka temas tekitas Marko Mäetamme installatsioon “Little Dramas” koduvägivallast vastakaid tundeid. Nõustun Lisettega, et teema on tõepoolest šokeerivalt esitatud, kuid ei arva, et kujutatav ebareaalne on. Koduvägivallast palju ei räägita, seepärast võivad esitatud stseenid tunduda liialdusena, kuid tegelikult me ei tea, mis koduseinte vahel võib meie pilgu eest varjatult toimuda. Sarnaselt Lisettele sundis näitus mind sellele teemale sügavamalt mõtlema.

    Kristel Saluste 11A

    ReplyDelete