Sunday, May 6, 2012

Retsensioon, Marleen Petermann, 11 a

Retsensioon

Taani kaasaegne kunst (KUMU)


Minu kunstinäituse retsensioon põhineb Kunstimuuseumi ekspositsioonil ''Taani kaasaegne kunst''. Sel näitusel ei olnud eriti palju väljapanekuid: kokku võis lugeda erinevaid kunstikke enda loominguga vaid kahe käe sõrmedel. Iga töö oli eriline enda väljenduse, stiili ja edasikandva idee poolest. Küll aga oli kaks tööd, mis pakkusid mulle rohkem huvi.


Kõige enam äratas minus tähelepanu Marie Kølbæk Iversen'i Retroaction VIII, mis oli üles pandud videoinstallatsioonina. Ta oli kasutanud 6 projektorit ja 6 kaamerat. Nähes seinal pikkupidi jooksvaid võbelevaid eri laiusega triipe, olin ma uudishimuga meelestatud, kuna midagi muud peale joonte, mis täitsid üsna pikka osa selle saali ühest seinast, ja kaamerate, mis olid paigatud kõrvuti vasakpoolsesse äärde, ei näinudki. Kuid ühel hetkel taipasin, et tegu on täidetud tühjusega. Kunstik on pannud mängima kaamerad, et läbi selle näidata mittemidagi, kuid ometi mittemidagi on ka midagi. Minu silme läbi tahtis kunstnik edasi anda mõtet, et tühja ruumi ei eksisteeri. Kinnitust leidis see minu teistkordsel vaatamisel, kui avastasin, et üks näitusekülastaja on läinud kaamera ette. Sel hetkel oli ta kujutatud justkui läbi suurendusklaasi sellele samale seinale võbelevate joonte vahele. Too omapärane kogemus suutis mind hämmastada veelgi, mõistmaks, et kunstik Marie loomingut peab jääma pikemaks ajaks jälgima, kuna iga hetk selles lihtsuses ja tühjuses on eriline ning mõtlemapanev.


Teine töö samast hämarast ruumist oli Ferdinand Ahm Krag, mis kandis nime ''Tule mu juurde riieteta, kuid mitte alasti, ratsutamata, kuid ka mitte sõites, mitte teed mööda, aga mitte ka tee kõrval kõndides, ja kui sa sellega toime tuled, saad minu naiseks.'' Töö ise kujutab endast laest alla rippuvaid tumedaid joonistusi ja atsetoon- ning digitrükiga pilte. Puidule kinnitatud töid katab läbipaistev mustast jõhvist kangas, mis säilitab salapära ja annab mõista, et esmapilgul nähtava pealispinna alla on kujutatud midagi rohkemat. Ja nii ka oli. Hakates lähemalt uurima, siis tema joonistused seal all olid enamasti utoopilised figuurid erinevatest eluharudest. Nad on jäljendatud teadusest, kuid kujutatud muinasjutuliselt. Selle töö puhul meeldiski mulle kõige enam piltide salapärasus ja esialgne mõistmatus. Ferdinandi loomingut jälgides, tundsin, et ta on tahtnud edasi anda meie elude süngust ja hämarust, mida me tegelikult ei pruugigi kunagi mõista.


Need kaks omapärast Taani kaasaegse kunsti näidet olid ausalt öeldes natuke hirmutavad, kuna need mõlemad olid meie elu ja oluga tugevalt seoses. Need huvitavad loomingud panid mind mõtlema, miks on oluline täita tühjus tühjusega või kuidas saaks läbi meie pealispindse loomu kergemini sukelduda sügavasse hämarusse. 

No comments:

Post a Comment