Saturday, May 5, 2012

Retsensioon. Minna, 11A

Valides näitust, millel eksponeeritavad tööd esindaksid kaasaaegset kunsti, langes minu valik Köler Prize 2012 auhinna nominentide tööde väljapanekule Eesti Kaasaaegse Kunsti Muuseumis. Väga põnevate ruumiliste lahendustega näitusel on välja pandud teosed (valdavas osas videod ja installatsioonid) viielt noorelt kunstnikult: Flo Kasearu, Johnson ja Johnson, Marko Mäetamm, Marge Monko ja Margus Tamm. Kõik nominendid pidid esitama kaks tööd, mille põhjal rahvusvaheline žürii valib mai lõpuks välja võitja. Ekspositsioon on väga mitmekülgne, tuues välja autorite seinast-seina mõttemaailmad, ja näitab minu meelest Eesti kaasaaegset kunsti tema parimas valguses.

 

Esimene töö, mida lähedalt uudistama läksin, oli ka töö, mis mind oma elulisusega kõige rohkem kõnetas. Tegu oli Margus Tamme installatsiooniga "House of the 27 Rising Suns". Tamm on ühte ruumi kokku pannud 1970ndatel endise tuletõrjuja Teedo Meltsi poolt ehitatud maketi tema kodumajast, seinale video sellest hoonest tänapäeval, selgitused majakeses toimuvast ja härra Meltsi lühibiograafia. Kõige märkimisväärsem oli kindlasti piinliku täpsusega viimistletud makett, mis on ühendatud 27 lülitiga. Igale lülitile vajutades süttib kuskil minimajas mingil konkreetsel põhjusel näiline tulekahju. Teose põhiidee on kindlasti meid hoiatada ja manitseda, aga ka teadvustada meile kõiki võimalikke ohuallikaid, mis seotud tulega. Paljud neist on täiesti igapäevased, aga hooletul ümberkäimisel võivad lõppeda katastroofiga. Tahaks loota, et teos paneb ka teisi sama moodi mõtlema nagu mind ja õpetab igaühele midagi. Installatsioon meeldiski mulle oma elulisuse ja lihtsuse poolest, mingit meeletult keerulist sügavat tähendust ma ei leidnud. Müts maha autori ees, kellel oli fantaasiat selline asi välja mõelda ja püsivust see valmis teha.

 

Teine töö, mis eredalt meelde jäi, oli Marko Mäetamme animatsioon "Blue Stories", mis põhineb samanimelisel akvarellide seerial. Filmi, mis koosneb maalitud lühilugudest, saab vaadata väikeses pimedas paari tooliga ruumis, taustaks kurblik klaverimuusika. Teos andis edasi palju emotsioone, alustades vihast ja lõpetades armastusega, jättes sinna vahele vägivalla, üksinduse, hülgamise, kire ja muudki. Mind võlus ta oma armsa naiivsuse ja heas mõttes primitiivsusega. Kõik, mida pildil öelda taheti, oli inglisekeelse dialoogiga lõplikult lahti seletatud ja pani nii mõnigi kord muigama. Ühtset läbivat teemat filmi eri osade vahel leida on raske, nii mõnelgi juhul tundus selleks aga olevat koduvägivald. Arvan, et autor tahtiski edastada igapäevaseid olukordi, mis küll tihti olid veidi utoopiised, ja emotsioone, aga teha seda võimalikult siiralt. Teistsuguseks ja väga mõnusaks tegi asja sini-valge koloriit. Ruumist lahkuda ei suutnud ma enne, kui kõik lood olid vaadatud, mingi seletamatu miski naelutas mind sinna toolile. See näitab, et kunstnik on oma ülesande sajaprotsendiliselt täitnud.

 

Kuigi olin näitusele minnes üsna skeptiliselt meelestatud, lahkusin sealt tõelise elamuse võrra rikkamana. Kaasaaegne kunst suutis minu silmis oma mainet igatahes parandada. Kuigi osad tööd võivad esmapilgul tunduda täiesti ajuvabad, leiab peale veidi pikemat vaatlust ja süvenemist igast ühest mingi mõtte. Huvitavaks teeb asja ka kunstitehnikate vaheldumine. Nii et, kes pole veel selle põneva žanri kunstile võimalust andnud, soovitan seda kindlasti teha ja suurepärane koht alustamiseks on justnimelt Köler Prize 2012 nominentide näitus.


No comments:

Post a Comment