Monday, May 7, 2012

Robert 11.b

Külastasin möödunud nädalal Kunstihoone näitust "Eksootika". Sealt avaldasid kaks teost mõnevõrra rohkem mõju, mistõttu valisin need retsenseerimiseks välja.



Teos nr 1: Jaan Toomiku "Kasvuhoone"


Teos on esmapilgul üsnagi külmaksjättev. Kujutades talutööga haakuvat tegevust, loob see seose hetkel loetava "Tõe ja õigusega". Värvigamma on mittemidagiütlev, meenutades enam-vähem igat tavalist pilti. Samas lähemal vaatlusel tekib arusaam, et taustal päike loojub, tekitades ettekujutuse millegist mööduvast, kuna pildil kujutatu on kohe-kohe varjudesse mattumas. Vaadates ühtlasi, et inimesed pildil on ümbritsetud kasvuhoonega, mis varjab neid ning nende tegevusi vaataja pilgu eest, tekib paratamatult allegooria sellega, et igaühel on teatav nii-öelda ühiskondlik mask, mis varjab indiviidi tegelikku olemust, ent sobitab ta sootsiumisse paremini. Samas on neid inimesi aga kaks, mis võib viidata inimeste ebanormaalselt tavalisele salatsemishimule enda tegevuse suhtes. Seda mõtet toetab viis, kuidas teos on maalitud, kuna kontuurid on ähmased, üksteist katvad, ehkki ometi selgelt eristatavad, andes mõista, et tegelikult vaataja nähtav ei ole kunagi piisav, et mõista, mis tegelikult pildil toimub. Autor on ilmselt spetsiaalselt selle mõttega teose viimistlenud. Samamoodi on selle efekti edasi andmiseks ilmselt tehnika valitud. Eksperimendi mõttes võiks proovida asetada teost erinevat värvi seinadega ruumidesse. Neutraalne valge lubab mõelda kõigest, ent kui kontrasti mõttes oleks maali taga neoonroheline? Vaatajal tekiks mingis mõttes enesekaitsele orienteeritud hoiak pildi suhtes, jättes ta seetõttu selle suhtes kuidagi kaugeks.


Teos nr 2: Yang Li installatsioon "Sinepiseemne mets"


Esmapilgul mõnevõrra igavana näiv installatsioon hakkab tegelikult elama alles hetk pärast pilgu ärapööramist kujutlusvõime ekraanil. Kõik üksteist ületavad jooned hakkavad liikuma. Samuti on kõik klaastahvlid eri nurkade all, muutes selle teose mõnes mõttes optiliseks illusiooniks tulenevalt valguse mängust murdumisel.Usutavasti soovib kunstnik edasi anda, et kõik oleneb perspektiivist – erineva nurga alt vaadatuna tundub kõik teistsugune. Sinepiseemne mets ise aga on rohkem vorm idee edasi andmiseks kui ise mingi tähenduse lisajaks. Kuna osad tahvlid on tagapool, tekitab see lisaks efekti, et asi või nähtus, mida soovib vaataja näha, ei pruugi alati olla tal nina ees, vaid kaugel, teiste kontuuride varjus ära peidetud. Tumeda värvusega kontuurid on valitud ilmselt sellepärast, et need annavad tabavama efekti, olles valgete seintega kontrastis. Kõiki jooni korraga näha üritades näeb vaataja tegelikult mida iganes ta soovib näha. See aga ilmselt annab kõige mõjuvama efekti üldse, sest millal inimene varem teab, mida ta tahab näha enne, kui ta seda juba näeb. Ning sel hetkel peab ta vastama küsimusele, et miks ta just seda nägi, mis aga võib viia mingi fenomenaalse avastuseni iseenda suhtes.



Sarnaselt tavalisele kunstigaleriikülastusele, pakkus ka seekordne visiit palju mõtteainet. Kahetsemiseks pole mingil juhul põhjust, uued mõtted ning uued perspektiivid on indiviidi arengus alati olulisel kohal. Kui keegi ise ei mõtle, siis kes seda tema eest ikka ära teeb.

No comments:

Post a Comment