Monday, May 7, 2012

Sanna 11a

Näitus, mille külastamiseks valisin, oli Köler prize 2012 nominentide ekspeditsioon Eesti
Kaasaekse Kunsti Muuseumis. Seal olid esindatud iga nominendi kohta (nominentideks olid
Margus Tamm, Marko Mäetamm, Flo Kasearu, Johnson ja Johnson ning Marge Monko) kaks teost,
millest üks oli valmistatud spetsiaalselt Köleri auhinnanäitusele ning teine juba varem teostatud.
Valik piirdus minul kahe näitusega – Eksootika ja Köler prize 2012, millest valisin välja viimase,
sest isiklikult ei olnud ma kunagi kuulnud, et ka Johann Köleri nimelist auhinda välja antakse. Sealt
tekkis huvi asjaga lähemalt tutvuda ning seda ma tegingi. Linnahalli kõrval paiknevasse EKKMi
jõudnud ja asjatundjaga vestelnud, sain teada, et Köleri auhind asustati alles 2011. aastal Eesti
Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt ning sellega tituleeritakse just kaasaegse kunsti viljelejaid.
Esimene kaasaegne kunstnik, kelle töödega tutvusin (ja kellele ühtlasi ka enim aega ja mõtlemist
pühendasin), oli Marko Mäetamm. Kahjuks aga tema looming minule erilist muljet ei avaldanud,
sest kunstnik oli käsitlenud probleemi, mida olen juba korduvalt kunstis lahendamisel näinud –
probleemne pereelu, vägivald, inimestevahelised suhted, jmt.
Mind on alati paelunud installatsioonid, nii nende tehnika kui ka idee poole pealt. Ilmselt ongi
see üks põhjustest, miks jäid minu huviorbiidile Flo Kasearu tööd, mille näol oligi tegemist
videoinstallatsioonidega. Silmapaistvaim neist oli ilmselt teisel korrusel asuv „We are on the
way", millega tutvumiseks oli vaja astuda väiksesse ruudukujulisse ruumi, kuhu puhus jääkülma
briisi igast ilmakaarest. Ruumi keskel mängis Flo Kasearu installatsioon päästeameti teekonnast
abivajajateni, mis kulges läbi Tallinna linna. Päästeauto liikus äärmiselt aeglaselt, sellest möödusid
mitmed autod ning kiiremini liiklesid isegi jalakäijad. Antud teose puhul on mõte ilmselge –
Eesti Päästeameti vajalikkus ja nigelus tänapäeval. Valisingi teose välja just seepärast, et mõte on
edasi antud väga konkreetselt – kaasaegse kunsti puhul on see pisut ebatavaline. Käsitletud on ka
probleemi, mis on vägagi aktuaalne, kuid mille teemal ei ole keegi sõna võtnud. Siinkohal ongi vaja
kunstnikke, kes panevad inimesi probleemi üle mõtlema ja seda lahendama. Täpselt selle see teos
minus esile kutsuski.
Esimesel korrusel asuv Flo Kasearu teos pakkus mulle samuti huvi. Tegemist oli jällegi
videoinstallatsiooniga, mille tehniline pool mind väga huvitas. Teos kandis nime „Riga Runaway"
ning teostatud oli see juba 2011. aastal (ka varasematel ekspeditsioonidel esitatud). Struktuurilt
sarnanes see teos vägagi kunstniku teisele näitusel esitatud tööle, kuid päästeauto asemel oli
seekord valge hobuse figuur, mis kappas läbi öise Tallinna. Esimene tähelepanek installatsiooni
juures oli imehea looduse ja linnaelu kontrasti välja toomine, milles valge hobune kui vabaduse,
looduse jmt sümbol vastandus inimtekkelisusele, linnale, industrialismile. Kunstnik oli suutnud
oma teost siduda ka 2011. aastal Hipodroomis juhtunud äpardusega, milles kümmekond hobust
jalga lasid (filmitud isegi samal päeval). Too installatsiooni juures meeldiski enim selle konkreetse,
silmnähtava poindi puudumine ja mitmemõttelisus – vaatlejal võisid seda jälgides tekkida erinevad
teooriad, mille kaudu oli võimalik teose tuumani jõuda.
Üldiselt jäin näitusekülastusega rahule. Piisavalt oli teoseid, mille üle mõtiskleda ja ka teoseid, mis
loominguliselt inspireerisid. Samas oli siiski ka teoseid, mille mõistmisel tekkis raskusi, kuid arvan,
et pikemal süvenemisel suudaksin ka neist jagu saada. Näituselt lahkudes olin täiesti kindel, kellele
oma hääle annan ning arvan, et tegin õige valiku.

1 comment:

  1. IRENE 11.A
    Külastasin sama näitust mida sinagi, kuid ise valisin välja kaks teist tööd. Põnev oli lugeda kuidas sina aru said nendest kunstiteostest mis mind esialgu niivõrd ei köitnud. Eriti meeldis mulle sinu Flo Kasearu teose „Riga Runaway" analüüs. Tekitas minus soovi seda näitust uuesti külastama minna

    ReplyDelete