Monday, May 7, 2012

Silja Välimets 11.B

Kunsti retsensioon

 

Mina külastasin Eksootika näitust (“The Exotic”), mis asus Vabaduse väljaku Kunstihoones. Exotikos tähendab kreeka keeles seda, mis tuleb väljaspoolt. Eksootikat ihates, nõuame teistsugusust ,ja mis jääkski teistsuguseks. Tunneme tõmmet millegi niisuguse suhtes, millest tahame, et see meile võõras oleks. Minule kõige meeldejäävamad, silmapaistvamad väljapanekud olid: Jan Manski ”Onania” ja Raul Keller ”Black music box”.

Jan Manski on sündinud Poolas 1831. aastal. Ta on õppinud mainekates kunstikõrgkoolides, näiteks Londoni Saint Martinsi Kunsti-ja Disainikolledžis. Praegusel ajal töötab ja elab Londonis.

Teos ”Onania” koosneb kolmest fotost, millel on kujutatud naist ja kahte meest mutateerunud nägudega. Esmamulje oli väga jube, õudust tekitav, koguni ehmatav, sest need nägid nii reaalsed välja, justkui polekski need lihtsalt pildid, vaid elus, hingega inimesed. Kui kolme fotot jääda pikemalt vaatama ja mõtlema, siis tegelikult pole nähtu nii hirmus kui esmapilgus tundub. Rohkem külmavärinaid tekitab mõte, mida autor tahab edasi anda.

Leidsin seose Jan Manski teose ja ”The Elephant Man” filmi vahel. Film räägib mehest, kellel on elus väga raske ja nimelt enda väljanägemise pärast. Tema nägu on hirmuäratav ning ühiskonnale vastuvõetamatu. Teda kasutatakse ära koheldes kui tsirkuse looma. Samuti arvan, et inimesed, keda on kujutatud näitusepiltidel, ootab ees samasugune olukord. Tegelikult see, kuidas inimene väljast paistab, ei näita inimese sisemust. Ükskõik kui kole, hirmuäratav, kõhedust tekitav võib välimus olla, esmamuljest peab üle olema. Nii oli ka filmis. Tegelikult oli narritud, tagakiusatud mees väga intelligentne ja heasüdamlik, kuid suurem osa inimestest ei tahtnud ega julgenud seda tunnistada. Me ei tea enne inimest, kui ei ole tema sisemusse vaadanud ning kontakteerunud. Seega arvan, et me laseme endid juhtida liiga palju eelarvamustest ja just seda tahtis Jan Manski meile öelda ja meeldetuletada.

Samuti paneb see mind mõtlema sellele, kui palju on maailmas neid inimesi, kes kannatavad kohutavate haiguste ja kasvajate käes, millele pole kõige targemad arstidki leidnud ravi. Näitkes Mehhikost pärit noormees, kelle terve keha oli kaetud puukoore taolise ollusega. Ta pidi seda haigust kannatama 12 aastat, enne kui ära opereeriti. See on üks motivatsiooni allikas, mis utsitab edasi arstiks õppima minna.

 

Fotodel oli valdavalt pruunikad-beežikad toonid, mis muutis vaatamise veelgi nautitavamaks. Sümbolitest võib välja tuua pruunid silmad, mis võivad tähendada saladuslikku inimest.

Teine lemmik ekspositsioon oli Raul Kelleri ”Black music box”. Raul Keller on sündinud 1973. aastal. Ta on õppinud Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks ning omab Eesti Kunstiakadeemia diplomit.

”Black musix box” kujutas otsesmõttes seda, mida pealkiri ütleb. Must kast, millest vändates tuli muusika. Kui seda kompositsiooni esimest korda silmasin, siis arvasin, et tegemist on kohviveski või mõne selline sarnase masinaga, aga head üllatused mulle meeldivad. Minu jaoks oli must värv kurbuse, masenduse, üksinduse sümboliks. See meloodia oli aga rõõmsameelne, mis tekitas lõbusa meeleolu, pani unustama mured ja probleemid, kas või hetkekski.

Mina mõistan seda näituse väljapanekut kui teost, mis iseloomustab keskmise eestlase elu. Päevad on täis masendust, pimedust, mõttetust. Midagi ei osata vabaajaga peale hakata, tuntakse ennast tühistena ja ebavajalikena. Emotsiooni näidatakse väga harva ning tagasihoidlikult nagu ühele Põhjamaa riigile kohane. Inimene ei oska leida rahulolu sisemise mina vahel. Tegelikult on olemas väga kena, kauni kõlaline muusika, mis ihkab meist välja pääseda, kuid me ise, karakter ja emotsioonid hoiavad seda kümne küünega kinni. Mina arvan, et autori mõte oli anda edasi teadmine, et tegelikult on meie külmade, pimedate, kohati ükskõiksete inimeste sisemuses laul, mis ihkad välja saada.

Mina arvan, et mõlemad valitud näituse väljapanekud olid lõpetatud ning ei vajanud täiustamist. Vähemalt mina ei oleks kuskile midagi juurde lisanud. Samuti olen selle aastase (2012) näituse valikuga väga rahul. Kõik teosed olid arusaadavad, tekitasid kohe mõtlemisainet.

3 comments:

  1. Mulle meeldis sinu retsensioon väga, kuna sa oskasid kõik hästi ja lõbimõeldult lahti mõtestada. Kõige paremad olid su näited filmidest ja päriselust.
    Sale-Iti Kroon 11.b

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Väga hea retsensioon. Mulle meeldis just see, et olid nii palju näiteid toonud ja need ka lahti seletanud, näha, et palju vaeva näinud.

    Evelin 11.b

    ReplyDelete