Wednesday, May 9, 2012

Silvia Johanna Haavel, 11.C

Kunst retsensioon

Silvia Johanna Haavel, 11.C


Käisin Eesti Kaasaaegses Kunsti Muuseumis, Köler Pirze 2012 näitusel. Algselt oli mul kindel plaan minna Kumusse Taani kunsti vaatama, siiski otsustasin ma Köler Prize 2012 näituse kasuks, seda ajalehest loetud artikli tõttu.

    Flo Kasearu

    ESC, 2010 video, HD, 14

Kuna olin just eelneval päeval lugenud artiklit sellest tööst, siis ootasin huviga, mis emotsioone see töö mulle Flo Kasearu päriselus pakub. Kui sisenesin ruumi, mis oli kottpime, vaid valge hobune kohati ekraanil liikumas, tekitas see minus sürrealistlikke emotsioone. Midagi justkui hoidis mind seal ruumis kinni, silmad olid suunatud vaid ekraanile. Minu arvates on see töö väga tähelepanu köitev. Minu tähelepanu haaraski kohe alguses üks üksik hobune, kes mööda Tallinna linna jooksis. Mul tekkis päris mitmeid küsimusi seda kunstiteost vaadates : Kuidas tekib üldse selline idee, midagi sellist tehtamaks? Kuidas tekitati läbi autoklaasi hobuse vari? Ja mitmeid veel. Kindlasti jutustab Flo Kasearu kunstiteos mingisugust lugu, minu arust lugu, mida võib seostada tänapäevaga- inimesed otsivad meeleheitlikult elu, mis pakuks neile nii turvatunnet, armastust kuid ka põnevust ja uudsust. Kuid alati ei saa kõike, mida sa vaimusilmas ette kujutad, vaid pead valima selle, mis antud juhul sinu jaoks tähtsaim on. Minul hakkas pikemat aega hobust vaadates valdama kurbustunne, kuna ta tundus olevat eksinud hobune, kes otsis meeleheitlikult oma kodu. Ta oli justkui läinud parematele jahimaadele ning pettunud kõiges ja seejärel mõistnud, et kodu ning armsamate lähedus on talle kõige tähtsamad. Ta otsis tagasi oma koduteed ja teed oma kallimate südamesse.

Minu arvates on see tähelepanuväärne, et samal päeval, kui tema meistriteos valmis ,toimus üsnagi erakordne sündmus Tallinnas. Mitmed hobused olid pääsenud valla Hipodroomilt ning jooksid metsikult mööda linna ringi. See oleks olnud justkui ettekavatsetud tegevus Flo Kasearult, nagu oleks ta ette teadnud, et midagi sellist juhtub.

Ma sooviksin teada saada, kuidas F.Kasearu varju tekitas ,ning mida ta selle loodud kunstiteosega edasi soovib anda. Samuti tahaksin teada, kas ta kavatseb oma kunstiteost edasi arendada ehk siis jutustada lugu edasi. Minu arvates on selle teose peateema, et inimene vajab vabadust ja hingamisruumi, kuid samas ka lähedaste toetust, ning et kodu on koht , kuhu ikka ja jälle tagasi itahad minna. Antud teost eksponeeritakse kultuurikatlas, pimedas ruumis, projektoriga seinale näidatuna. Kindlasti on oluline autori jaoks, et ükski kirkam värv tema teosse ei satuks, kuna ta soovib oma teoses toonitada just tumedaid värve ja vaid ühel värvil, milleks on valge värvus, särada ning vaatlajate silma sukelduda. Samuti meeldis mulle selle kunstiteose puhul heli, see oli mõnusalt summutatud autode hääl, oli aru saada, et autotee oli vihmast alles märg. Mõnikord paneb kunstnik oma töö nimeks „Nimetu" ,seda sellepärast, et tema jaoks on pildil palju emotsioone, võib-olla ka vastaslikke tundeid ning ta ei suuda oma teost nö sildistada, ei taha oma loodule üht kindlalt ja seisvat nime anda.

Me oleme teel"

Teiseks teoseks valisin samuti Flo kasearu poolt tehtu, milleks on video/installatsioon ''Me oleme teel''. See ei pakkunud mulle küll nii palju huvi, kui Flo Kasearu „ESC", kuid samas oli see suudetud huvitavalt lahendada Video oli tehtnud tuletõrjujatest, kes olid parasjagu kustutamas põlevat maja, tegevus toimus aegluubis, kuid silma riivas asjaolu, et tavalised inimesed liikusid minu arvates normaalse kiirusega, mitte aegluubis. See teos tahtis edasi anda tunnet, mida tunneb inimene, kes on põlevasse majja lõksu jäänud ja loodab,vaid tuletõrjujate kiire tegutsemise peale. Kultuurikatlas olnud teos pakkus võimalust olla ruumis, mis oli täidetud suitsuga, mina ise sinna sisse kauaks ei jäänud, kuna tekkis abituse tunne, arvan, et paljudele võib see veidi klaustrofoobia tunnuseid välja tuua, kuna olla ruumis, mis on minimalistlik ning suitsu sisse hingate, ega see just meeldiv ole.

Kokkuvõtteks võin öelda, et näituselt lahkudes olin ma veidi segaduses, kuna tundsin koos klassivendadega, et kaasaegset kunsti on ikka üsna keeruline mõista, kuid samas nüüd, retsentsiooni kirjutades on seda kunsti siiski võimalik mõista, kuivõrd õigesti ma seda autori silmis mõistan, seda ma ei tea, aga siiski suudab kaasaegne kunst mind pikemalt mõtlema panna nii teose, kui ka autori mõttemaailma peale.  

1 comment:

  1. Silvia retsensiooni oli väga meeldiv lugeda, kuna sealt peegeldusid tema reaalsed emotsioonid. Põnev oli lugeda ülevaadet sama teose kohta, mida ise ka uurisin, ning avastada teistsugune vaatenurk. Tundub, et Silvia oli ka retsensioonijuhendil ilusti näpuga järge ajanud, sest enamus küsimustele oli ta väga sujuvalt vastuse leidnud ning paigutanud selle siia ladusasse teksti.

    ReplyDelete