Wednesday, May 9, 2012

Tauno, 11.D

Käisin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis vaatamas näitust nimega Köler Prize 2012. Sel aastal olid nominentideks Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ning Margus Tamm, kusjuures kunstiauhinda hakati välja andma alles eelmisel aastal. Selle eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi.

Esimesena märkasin, et kunstinäitus asub üsna vanas majas, mis tekitas kõhedust, seejuures lisades efekti näitusele. Kaasaegse kunsti puhul on tähtis edasiantav mõte ja kuna kunst on tänapäevane siis kasutatakse igasuguseid erinevaid tehnikaid. Kõigile ei pruugi see küll meeldida, kuid mõni teos jääb oma eripära poolest kõigile silma. Mulle endalegi osad teosed ei meeldinud, kuid rohkem oli teoseid, mis meeldisid. Seetõttu oli nende hulgast üsna raske kahte teost valida. See ongi kaasaegse kunsti juures huvitav, et mida rohkem teost vaadata, seda paremaks see muutub.


Lemmikteos kunstinäituselt oli Marge Monko "Shaken not stirred". Teose juures meeldis just ruum, kus videot sai vaadata. Ruum oli üsna suure kalde all ning seetõttu tekitas peapöörituse. Videos näitlesid Eestis tuntud näitlejad nagu Anti Kobin, Carmen Mikiver. Ruumi sisse astudes tekkis kohe imelik tunne, nagu ma kukuks kuskile ning ei saa pidama. See oli üsna veider, kuid ajapikku harjus sellega ära. Video rääkis aga vaeste ja rikaste erinevusest ühiskonnas ning näitas olukorda mõlema osapoole vaatest. Minu meelest oli teose idee, et kõigil on võimalus oma tulevikku kujundada, kuid selle nimel tuleb vaeva näha – niisama ei saa siin maailmas midagi. Samas on nii vaestel kui rikastel probleeme ning kui üks osapool arvab, et teisel on lihtsam, siis ta eksib. Teoses räägitakse lähemalt kolme tegelase elust, kuidas nad alustasid pärast Eesti iseseisvumist ning mis nendega edasi juhtus. Usun, et kunstnik valis selle teema, kuna see on tänapäeval üsna aktuaalne. Samal ajal, kui meie elame suhteliselt keskpäraselt Eestis on maailmas riike, kus inimesi sureb nälga igal päeval. See paneb aga mõtlema sellele, et me peaks midagi selle suhtes ette võtma. Samas aga rikkamad inimesed raiskavad raha kõigele. Teose pealkiri "Shaken not stirred" on juhtlause, mida mainitakse mitu korda videos. Sama fraasi on kasutatud ka mitmetes teistes filmides, kuid see pärineb Ian Flemingu tegelaselt James Bondilt. Mina tõlgendan seda fraasi niimoodi, et elu on täis üllatusi ning nendega tuleb toime tulla. Teos jättis mulle valmis mulje, kuna video oli pigem lühifilmi moodi ning lihvitud. Ta polnud küll nagu tavaline eesti lühifilm, kuna filmil sisu eriti polnudki. Samas aga tähtis oligi ju peaidee. Minu meelest sobib see teos ainult sinna ruumi, kuna ruum lisab väga palju efekti ning samas läheb väga hästi kokku pealkirjaga. Ruum oli ise pime ning seetõttu midagi peale ekraani eriti ei näinud. Teist korda vaadates märkasin pisidetaile, mis esimesel korral märkamatuks jäid, kuid neil ei olnud erilist suurt tähtsust. Marge Monko on 1976. aastal sündinud eesti fotokunstnik. Tal on olnud nii ainult tema tööde näitusi kui ka näitusi, kus mitmete kunstnike töid eksponeeritakse koos. Valisin just selle teose, kuna see polnud nii ühekülgne ning samas oli see justkui mitmedimensiooniline.


Teiseks teoseks valisin Marko Mäetamme installatsiooni "Little dramas". Teos koosneb miniatuursetest stseenidest, mis kujutavad olukordi, kus on tegemist olnud koduvägivallaga. Installatsioonil on kasutatud nukke ning asetatud nad siis puuridesse. Puurid aga tekitavad kõhedust ning kuna installatsioon asub pimedas ruumis, siis olid ainult puurid näha. Minu jaoks oli see teos üsna psühholoogiline. Kohe alguses oli mul tunne nagu need stseenid oleks välja võetud mõnest sarimõrvari filmist, kus mõni psühhopaat mõrvab inimesi väga jõhkral moel. Edasi minnes muutuvad stseenid aina jõhkramaks ning müstilisemaks. Selle teose juures meeldiski mulle just selle müstika ning kõhedus. See ongi kaasaegse kunsti juures huvitav, et kunstnikud suudavad inimestes väga palju erinevaid emotsioone tekitada. Teos räägib justkui loo, kuidas koduvägivalla käigus on saanud surma mitmed pereliikmed. Tihtipeale on ju ohtlikud just need pereliikmed, kes vaikselt viha endasse koguvad ning seejärel enam seda välja ei kannata. Maailmas on olnud mitmeid juhtumeid mõrvadest, kus mees tapab pere ja seejärel ennast, kuid selle teose puhul on ohvrid väga jõhkral moel tapetud, mis ei lähe eelmise teooriaga eriti kokku. Samas saab iga teost mitmeti mõista ning kunstnik võis ka teost üledramatiseerida, et paremat efekti luua. Teos panebki mõtlema just tavalistele inimestele, sest me ei tea ju, mis teiste inimeste peas toimub. Ka kõige tavalisem isik võib osutuda mõrvariks. Eriti kõhe on stseenide juures see, et nukkudel on näos täiesti ilmetu pilk. Minu meelest oli teos valmis, kuna autor on väga edukalt suutnud emotsiooni edasi anda. Mida kauem seda teost vaadata, seda kõhedamaks see muutub. Mina visualiseerisin ennast ohvrina, kinnises puuris, ilmetu pilk näos. Tekkis selline tunne, nagu ma oleks nuku kehas kinni, kuid liikuda ei saa. Marko Mäetamm on 1965. aastal sündinud eesti graafik ning multimeediakunstnik. Ta on teinud nii isikunäitusi kui ka osalenud grupinäitustel mitmel pool maailmas. Ta on ka välja andnud kaks raamatut. Valisin selle teose, sest see oli teistest väga erinev ning jäi mulle kohe silma.


Alguses, kui muuseumisse sisse astusin, tekitas see minus segadust, kuna lootsin midagi suurejoonelisemat. Samas oli näitus tasuta, kuid sellegipoolest hakkasid mulle paljud teosed meeldima just oma sügava mõtte poolest. Minu arust aga erinevad eksponaadid omavahel kokku ei sobinud. Palju parem oleks olnud, kui terve näitus oleks olnud üheteemaline. Alguses olin küll kaasaegses kunstis pettunud, kuna ei näinud selles midagi erilist. Hiljem aga mõistsin, et kaasaegse kunsti kõige tähtsam omadus on tema edasiantav mõte.

1 comment:

  1. Nõustun arvamusega teose "Little dramas" kohta. Kuigi mõrvarist ma installatsiooni vaadates ei mõelnud, panin ma sarnaselt Taunolegi ennast ohvri olukorda, kujutledes ennast seal puuris. Sarnaselt meeldis ka teose müstika ja natukene seletamatu halb tunne, mida teost vaadates tekkis.

    ReplyDelete