Tuesday, May 8, 2012

Tõnis 11.B

Käisin Kunstihoones näitusel „Eksootika“. Eksootika väljendab midagi kauget, võõrast ja salapärast. Tööd olid tõepoolest eksootilised: lähenetud oli tavapärasega võrreldes hoopis teise nurga all, kokku oli sobitatud esmapilgul totaalselt vastandlikke ideid, mis moodustasid kokku siiski fantaasiaküllase terviku.


Marko Mäetamme teose „Walking in my hunting ground“ teostus oli huvitav. Seinal oli jahitrofeena mehe torso, kelle kõhust tulid välja põdrasarved, seinale oli maalitud ka kamin, mille ees oli tuhk. Seintel olid ka väiksemad pildid ning all laste kirjutised nende isade relvade ning isa tegevuste kohta. Esmamuljena pani ebatavaline idee hetkeks naerma. Tegelikult oli teos küllaltki sünge, isegi sadistliku varjundiga, võis tunnetada et sealt õhkab tapmine, isegi hukkamine. See tundub kohutav, kuid see on tavalise elu külg, mida igapäevaselt ei märka. Loomulikult ei käi tänavail keegi jahipüssiga ringi, kuid varjatult toimub inimeste hävitamine pidevalt. Läbi nii seaduslike kui ebaseaduslike pettuste võetakse inimestelt nende vara muutes nad südametult kasvõi kodututeks. Vaimse vägivallaga tehakse ehk isegi rohkem kahju, trambitakse mutta inimese iseloom. Seda liiki vaikset tapmist esineb kõikjal.

Marko Mäetamme peetakse ka üheks lõbusaimaks jokkeriks eesti kunsti kaardipakis, kuid tema teostest kumab läbi depressioon, vägivald ning allasurutud ihad. Ilmselt püüabki autor taolisel tragikoomilisel viisil anda edasi probleemide olemusi läbi huumoriprisma.


Tone Kristini „Korall“ oli video, kus värvijoad täitsid aegamisi akvaariumi, mis moodustasid seal kireva värvide tohuvapohu, nagu seda on ka päris korallid. Värvijugadest kasvas aeglaselt tõesti korallitoaline vorm. Kogu video olemus seisneb millegi ilusa tekkes, kuid väga tähtis komponent on see, et kõik sünnib aeglaselt. Korallide kasvamine on sarnane paljude protsessidega elus. Millegi kauni loomine ei käi tihtipeale kiiresti ja üle jala, tõeliste meistriteoste loomine ja teke võtab aega ning mõnikord ei saa need kunagi valmis, vaid on pidevas arengus ja muutumises. Samuti paneb see mõtlema sellele, et taolised looduse meistriteoste teke võtab väga kaua aega, kuid nende hävitamine käib kiiresti, ning seda tehakse pidevalt ja hoolimatult. Paljud päris korallriifid on ohus ning isegi täielikult kadumas. Autor soovibki vaatajat panna mõtlema nende õrnusele ning sellele, et ilu vajavab kaitset.

Norra kunstnik Tone Kristini tegeleb põhiliselt video-ja fotokunstiga. See teos on tema jaoks teaduslik eksperiment, mille käigus võivad näiliselt samade vahenditega tekkida täiesti erinevad lahendused. Selline suhtumine kannab ka teatud salapära: kunagi ei tea, mis välja kukub.


Moodne kunst püüab vaatajat tihtipeale šokeerida, vaadata asju mitte teise nurga alt vaid isegi teisest dimensioonist, mõelda välja midagi täiesti jaburat kuid samas ülimalt loogilist. Moodne kunst taotleb pigem vaataja kaasamõtlemist ning nägemist teose taha, fantaseerida ning äratada vaatajas tugevaid, tihti täiesti uusi emotsioone andes nõnda omalaadse elamuse, mis on iga kord erinev. Näituse „Eksootika“ teosed suutsid kindlasti panna mõtlema nende tagamõtte üle, äratada fantaasia ning pakkuda tõepoolest vägagi eksootilist elamust.













1 comment:

  1. Olen Tonisega taiesti nous nende kahe teose kirjeldamise suhtes. Retsentsioon on hasti ulesehitatud, ning arukalt kirjutatud kuid arvan, et teise teose puhul on sellele liiga pealiskaudselt vaadatud. Muidi on vaga hea retsentsioon.
    Kuna ma ise ei kainud Eksootikas oleks hea kui oleksid ka pildid nimetatud teostest.
    -Arthur.

    ReplyDelete