Monday, May 7, 2012

Toomas 11.B

Külastasin Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel olevat näitust ''Spatium''. Seal esitavad kümme Taani kunstnikku oma teoseid, mille kallal on töötatud erinevate meediumitega nagu video, skulptuur, leitud objektid jne. Kuid kõiki neid töid ühendas ühine tunnus, milleks oli tähelepanu pööramine objektile endale ja sellele, kuidas me ümbritsevat maailma tajume.


Esimene töö, mis äratas tähelepanu oli Jacob Kirkegaardi ''AION'', mis tähendab kreeka keeles ''igavikku''. Esmane mulje oli väga ebameeldiv. Pimedas ruumis näidati nelja aeglaselt vahetuvat fotod, mis olid tehtud kummituslinnas Tšernobõlis olevast vanast kirikust, võimlast, kontserdisaalist ja ujulast. Nendega samaaegselt lasti helisid, mis olid seal salvestatud ja hiljem võimendatud. Pildid tühjadest ja mahajäetud ruumidest ise ei tekitaks erilisi tundeid, aga juuresolevad helid tekitasid kõhedustunde ja soovi ära minna. Kuna helid olid sellised, mida igapäevaselt ei kuule, siis oli tööd vaadates tunne, et midagi on valesti või korrast ära. See, et elutegevust ei ole välja toodud, ainult võimendatud helid, tekitas tunde nagu seal pildil siiski oleks olnud elu, kuid mitte normaalne, vaid üleloomulik. Minu arust üritab kunstnik näidata tagajärgi, mis võivad tekkida tänapäeva kiire tehnoloogia arenguga koos, milleks on inimelu väärtusetus. Vahetumisel fotod hajusid, mis minu jaoks sümboliseeris unustusse vajumist. Paljud inimesed ei tea enam Tšernobõlis juhtunust või ei mäleta, kui jube see oli. Teose koht ei oma erilist tähtsust, vajalik oleks vaid pime ruum, et saaks teosesse sisse elada. Töö mõistmiseks on kindlasti vaja tausta lugeda ja kaasa mõelda, sest kunstnik toob välja väga spetsiifilise probleemi ning inimesed ei pruugi ise selle peale tulla.


Teiseks retsenseeritavaks tööks valisin Tamar Guimarãese ''Troopilise suurenduse''. Tegemist oli vahetuvate fotodega eksootilistest maastikest, kuhu oli sulandatud ajaleheartiklite mustvalged fotod. Ajalehefotod pärinesid 1960. aastatest ja need leiti São Paolo riiklikust arhiivist ''linnakuritegude'' rubriigi alt. Esimene reaktsioon oli suhteliselt positiivne. Mulle vaatas vastu ilus pilt loodusest, mis aeglaselt hajus ja tekitas rahutunde. Kuid järgmised pildid ei olnud samaväärsed esimesega, mida nägin, ja lisaks oli nendele juurde lisatud inimeste kehaosad või vihjed laipadest. See kustutas algse positiivse tunde ning jättis külmaks. Hiljem lugedes, et fotodele oli sulandatud pilte mõrvadest ja nende uurimistest, muutus minu arvamus täielikult. Teosel oli järsku negatiivne mõju ja ainult üks hea pilt päästis selle töö, kuna see väga maaliliselt kujutas metsikut ning ürgset džunglit. Üldiselt jäi teos suhteliselt segaseks ja tekitas tundeid seinast-seina. Mind pani metsiku looduse ja surma kokkupanemine ühte teosesse mõtlema tänapäeva probleemile, milleks on džunglite ja vihmametsade hävitamine, liigne metsaraie ja üha suurem linnastumine. Töö asukoht ei määranud teose mõjumisel mingit rolli, seega võiks see ükskõik kus näitusel olla.


Üldiselt jäin näitusega rahule, sest see oli hea vaheldus teistele ajaveetmisviisidele, kuigi enamus teoseid tekitasid negatiivseid emotsioone. Esimene töö, mida nägin oli tühi hommikuhelveste pakk neoonlampide külge riputatuna ja pani mõtlema, kuhu olen sattunud? Kuid hiljem leidsin ka teoseid, millest pointi otsida. Kaasaegne kunst nõuab kindlasti kõvasti kaasamõtlemist ning kaasaegse kunsti näitused ei ole koht, kuhu peale pikka ja väsitavat tööpäeva lõõgastuma minna, vaid kuhu ennast arendama minna.

1 comment:

  1. Üpris põhjalik. Mulle meeldib arutluskäik ning see, kuidas kõiki mõtteid seletatud on. On näha, et on ka tegelikult kohal käidud ning mõeldud teoste mõtete üle sügavamalt järele.

    Robert 11b

    ReplyDelete