Wednesday, May 9, 2012

Virve, 11.C

Veetsin ühe kevadise pühapäeva hommiku külastades Tallinna Kunstihoones avatud näitust „Eksootika". Sinna minnes ei olnud mul suuri ootusi, sest pole kaasaegse kunstiga väga palju kokku puutunud. Tabas mind pigem meeldiv üllatus, sest leidsin enda jaoks palju huvitavaid ja mõtlemapanevaid töid.


Näitusele minnes oli esimeseks tööks Tone Kristin Bjordami „Korall". See oli video, kus on kasutatud erinevaid värve ja suitsu.

Kohe kui ma seda tööd nägin, haaras see mu tähelepanu. Huvitav oli jälgida erinevate värvide ja värviliste suitsude õhkupaiskumist ja segunemist. Video tekitas kaasahaarava värvidemänguga ühtse terviku. Värvid segunesid ja vahetusid sujuvalt, oli raske tabada video lõppu või algushetke. Mida rohkem ma videot jälgisin, seda rohkem haaras see mind endasse ja pikemat aega süvenedes muutus veidi hüpnotiseerivaks. Kasutatud oli kõikvõimalikke erinevaid värvitoone, mis muutis video veelgi huvitavamaks ja ilusamaks.

Minu jaoks isiklikult ei seostunud see väga korallidega, mille võis tingida asjaolu, et enne video vaatamist ma pealkirjale suurt tähelepanu ei pööranud.  Pigem oli minu jaoks tegu vägagi nauditava ja ilusa abstraktse vaatemänguga, mida on raske võrrelda mingi reaalse objektiga. Seega arvan, et video võimaldab igal näitusekülastajal endal leida seoseid ja sümboleid, ilma et kunstiteos ise mingit kindlat objekti kujutaks. Kaasaegne kunst panebki minu arvates tööle näitusekülastaja enda kujutlusvõime.

Jälgides videol kujutatud lõputut värvide kulgu, hakkas kogu see tegevus meenutama inimese elu, kus samuti toimub pidev areng. Erinevad toonid sümboliseerisid minu silme läbi erinevaid emotsioone, heledad õnnelikumaid hetki elus ja tumedad raskemaid üleelamisi.

Kuigi videos väga suuri muutusi ning üllatusi ei olnud, ei muutunud see sellegipoolest igavaks ega tüütuks. Näitusel ringi vaadates leidsin ennast mitu korda uuesti seda videot jälgimas.

Teiseks tööks valisin Yang Li „Sinepiseemne mets"

Installatsioon koosneb kiledest, millele on musta värvi värvide ja markeritega joonistatud erinevad puud. Kiled on asetatud suurele osale ruumist ning jätavad päris metsa mulje.

Kohe esimesel pilgus tekitas see positiivseid emotsioone ja avaldas mõju. Huvitav oli ringi kõndida ning erinevaid puid lähemalt, detailsemalt vaadata. Nende vahel ringi kõndides tekkis taas kord veidi hüpnotiseeriv, segadusttekitav mõju, kuna läbipaistvad kiled osutusid veidi petlikuks ruumi tajumisel. Kiled ja valgus tekitasid suure ja avara ruumi, mis jättis väga võimsa mulje. Mulle meeldis see teos oma lihtsuse ja ülesehituse poolest ning seega oli ka üks meeldejäävamatest.


Kaasaegsesse kunsti olen varem suhtunud pigem kergete eelarvamustega, kuid see näitus tõestas, et ka kaasagne kunst võib olla vägagi lihtne, kuid samas meeldejääv ja häid emotsioone tekitav.  Jõudsin järeldusele, et kaasaegses kunstis pole kõige tähtsamaks töö professionaalsus ja detailsus, vaid loeb pigem idee ning see, kuidas külastajad selle vastu võtavad.

1 comment:

  1. Minagi külastasin näitust "Eksootika" ning jäin samuti rahule. Kuigi retsenseerisin näituselt teisi töid, on mul "Korall" ja "Sinepiseemne mets" veel selgelt meeles, ilmselt seetõttu, et need olid näitusel ühed silmapaistvamad teosed. Hoolimata sellest, et mina "Korallile" sügavamalt ei keskendunud, mõjus see siiski teistele teostele vahelduseks väga rahustavalt ja kohati tõepoolest hüpnotiseerivalt. Minu arvates oli see video midagi sellist, mida võiks unustada ennast vaatama samal ajal kui selle rahu, voolavus ja pidev arenemine soodustab mõttelendu. "Sinepiseemne metsa" juures meeldis mulle enim fakt, et see oli taaskord üks kunstiteos, mis tõmbas vaataja justkui kunsti sisse, kuskile teise maailma ning nõustun, et oma materjali ja suurusega moonutas teos pisut esialgset ruumi.
    Mirjam Aimla, 11.A

    ReplyDelete